Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kividest ja inimestest

15.09.2004 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Tsiteerides assessor Tiit Salumäed: «Kui Eestis mõni mälestusmärk püsti pannakse, tuleb seda kohe vaatama minna, sest mine tea, kas homme enam näeb.»
Pilistveres avati laupäeval neli suurt mälestuskivi. Üks metsavendadele, teine tööpataljonile, kolmas soomepoistele ja neljas vabadusvõitlejatele. Sõbralikult seisavad need raudkivid suure risti all üksteise kõrval. Kivid pole inimesed. Nemad mõistavad sõbralikult kõrvuti seista.
Meenutasin pühitsemiskõnes kuuldud lugu vangilaagrist. Kaotaja poolel võidelnud sõdurid olid Nõukogude Liidu külmal maal vangilaagris. Üks vangidest meenutab, kuidas mehi näljutati ja mõnitati. Paljud aeti paljajalu hilissügisel metsatöödele. Kord tuli laagrisse kõrge ohvitser, lasi vangid üles rivistada ja kui avastas, et paljudel meestel polnud saapaid, lasi vangide ees selle eest vastutava mehe maha. Lubas tagasi tulla ja andis käsu, et olgu selleks ajaks kõigil vangidel saapad jalas. Kui pole, lubas vangilaagri ülema maha lasta.
Päev enne tema teistkordset tulekut rivistati vangid üles ja need, kellel saapaid ei olnud, eraldati teistest. Paljasjalgsetele lubati, et minnakse nendega nüüd saabaste järele. Mehed marssisid metsa ja peagi kõlasid püssilasud. Järgmisel päeval sai vanglaülem kontrollilt kiita, et saadud käsk oli täidetud. Kõigil elavatel vangidel olid saapad jalas.
Miljonid tapetud, surnuks näljutatud ja külmunud sõjavangid on julm reaalsus.
Kõnelesin Kanadas naisega, kelle mees oli Inglise sõjalaeva kapten. Naine rääkis, et ta abikaasa ei suutnud kunagi unustada ühte päeva. Nad tabasid Saksa allveelaeva. Paljud mehed suutsid uppuvast laevast välja ujuda. Nad ujusid Inglise laeva lähedale ja hüüdsid appi. Vesi oli jääkülm. Eestlasest kapten andis käsu abipalujad päästa. Siis tuli aga kapteni abi ja teatas: «Meil on käsk vaenlast mitte aidata ja kui te seda käsku rikkuda tahate, siis ma lasen teid kinni võtta ja annan kohtu alla.» Kapten andiski käsu: «Täiskäik edasi!»
Oma eluga ei suutnud see mees pärast seda päeva enam kunagi õieti edasi minna. Ta uputas oma hirmsad mälestused alkoholi ja suri.
Just sel sügisel möödub 60 aastat tuhandete eestlaste põgenemisest nõukogude «vabastajate» eest. Minejad kartsid neid vabastajaid. Paljud saksa vormis eesti mehed seisid Narva rindel ja hoidsid vabastajaid tagasi. Tänu sellele pääsesid tuhanded eestlased läände. Paljud läksid ja paljud jäid.
Mõtlen veel ühele kirjeldusele. Üks eesti kirjanik kõneleb sellest, kuidas nad 1944. aasta sügisel lõpuks jõudsid Saaremaa randa. Tema sai paati. Ema oli ulatanud talle oma kingad ja hakkas paati ronima, aga äkki leidis paadiomanik, et paat on liiga täis ja mitte kedagi enam juurde ei võeta. Ema kahlas läbi vee tagasi randa. Tütar kirjeldab, kuidas nad seisid – tema paadis ja ema rannas. «Me ei nutnud, me vaid vaatasime teineteise poole. Äkki ema murdus, vajus rannaliivale kummuli ja mina ei saanud mitte midagi teha. Sain vaid vaadata oma mahajäänud ema.»
Üks kanada eestlane kõneles mulle, kuidas ta isa 1944. aasta sügisel käskis tütrel koos väikese lapsega laevale minna. Tütar meenutas: «Isa ütles, et me peame minema, sest ajad lähevad hulluks, aga ta ulatas mulle võtme öeldes: «Küllap te jõuluks tagasi tulete. Saad kodu ukse ise lahti keerata.»» Alles 40 aastat pärast neid jõule jõudis tütar kodumaale tagasi. Isa oli selleks ajaks juba surnud.
Paljud minejad ei jõudnudki läände. Nõukogude vabastajate lennukitelt visati pomme mitte vaid sõjalaevadele. Tuhanded hukkusid. Paljud minejad ei kohtunud enam kunagi oma mahajäänud armsatega. Kui palju valu ja ahastust on põhjustanud inimesed üksteisele! Küllap tasub sel sügisel seda kõike meenutades anda endale lubadus püüda elada nii, et me oma elu, oma tegude ja tegematajätmistega ei põhjustaks valu ja ahastust.

Jaan Tammsalu, assessor

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)