Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kivide kaitseks

12.03.2008 | | Rubriik: Arvamus, Eesti Vabariik 90

Tarvastu kalmuaial on üks kivi. See on mu vanaisa haual. Samas on maetud ka vanaisa vanemad, tema õed ja abikaasa. Vanaisa vend jäi Tartu vangla kaevu, tema hauast ei tea ma midagi, vennapoeg kadus Venemaa vangilaagrisse. Vanaisa ja vanaema lapsed ja lapselapsed on elus. Nad elavad Eestis. Vanaema on passi järgi inglanna, tema väimees venelane. Kui veel uurida, leiab erivärvilisi veretilku nii sugupuust kui südamest. Olen eestlane.
Ausammaste ja obeliskide suhtes olen pigem tõrjuv. Tõnismäel kiviseina ees seisnud tinasõduri oleks hästitreenitud rahvas minu arvates suutnud ära seedida. Kas ta nüüd, paljude jaoks rahvuskangelaseks muudetuna viitsütikuga miiniks ümber kehastub, seda ma ei tea, aga ei välista ka.
Need killud, mida ma lapsena koos vanaisa õdedega surnuaial õhatud Vabadussõja sambast ühe baltisakslase mõisa taga korjasin, torkisid küll kaua. Ma ei tea, mida mõtlevad selle mõisniku järeltulijad tänasest Eestist. Mõnevõrra torkiv võib see küll olla. Nende kivid ju ka siin.
Nüüd pandi Pärnusse ka üks kivi püsti. Tahuti temast välja rõdu manifesti ettelugemiseks. Uhke küll, aga rõõmu ei tee. Ometi on manifest väärt taas ja taas lugemiseks. Oli ta ju kirjutatud kõikidele selle maa rahvastele. Mulle teeks rõõmu, kui kõik selle maa rahvuste liikmed oleksid kirjaoskajad ning suudaksid seda ise lugeda. Nii rahva kui rahvuse keeles.
Iga-aastane väljalangevus põhikoolist seda lootust paraku ei toeta. Integratsiooniluulud ja hambutu lastekaitseseadus samuti mitte. Sest asjaosaliste huvid on jäänud mitte ainult kivisse, vaid ka raamatusse raiumata. Kas teie teate, mis on lapse huvi? Aga riigi?

Altarikivi ja globaalne skisofreenia
Jaakob püstitas kivi Peetelisse, altariks oma Jumalale. Eelia kogus altari aluseks koguni kaksteist mürakat: igaüks tähistama üht suguharu rahvast, mis pidanuks olema ühtne ja üks. Ometi käis omavaheline sõda, mis viis häbisse ja pagendusse. Kui palju kive peame püstitama või ära vedama meie selleks, et muutuda ühtseks?
Kui paljude kivikildudega peab meid loopima või torkima selleks, et oleksime üks meie? Kelle läbi peame kannatama selleks, et mitte vastanduda isekeskis? Et oleksime peamises ühte meelt, ühte usku. Usk teeb elavaks, tõde vabaks. Kui tõde asendub tõekspidamistega, siis taotakse neist ahelad, kui usk mandub ideoloogiaks, siis tapariistad.
Mis on neil meiega asja, küsitakse. Mis nad tulevad meie õue peale kaklema? Nii küsijad klammerduvad oma hirmu külge, oma erisuse külge. Lahutava külge, ühendavast loobudes. Paljud inimesed näevad ajaloos lahutajat. Paljud jutustavad kogunisti erinevaid ajalugusid. Nagu oleks ajalugusid mitu. Aga see ei ole õige. Ajalugu on üks. Ajalugu on nagu jõgi, mis toidab oma mõlemat kallast ja neil elavaid inimesi.
Kaldaid, nagu ka Maa poolkerasid, ei saa karistamatult üksteisest eemale kiskuda, inimesi ja rahvaid samuti. Ajaloos on seda sageli püütud teha. Taolisel tegevusel on tagajärjed. Näiteks mälusisude vastandamine. Globaalne skisofreenia inimkonna või mõnevõrra lokaalsem rahvuse mälus. Aga tegelikult on ajalugu katkematu vool, milles inimpõlvede vaheldumises kujuneb midagi olulist.
Kross kirjutas: kõik me oleme pärit Genuast. Tore on. Mõni teine kirjutaks: kõik me tuleme Aafrikast. Üle Austraalia ja Aasia, üle Euroopa ja Ameerika on hoovanud suured ränded, millest on pudenenud väiksemaid kilde siia ja sinna. Mõned killud on kivistunud, mõned katedraalideks saanud, mõnest on ehitatud koonduslaagreid, mõned lahustunud ookeanides. Ah jaa: öeldakse ju ka, et me kõik tuleme merest!
Küllap on küsimus mälus, aga see ei peaks teenima vastandumist. Viimselt on meie kodu taevas, nagu kirjutab Paulus. Taevas tähendab paljudes keeltes ka Jumalat või vähemasti osutab temale. Mida muud on ka inimene kui vaid osutaja millelegi enamale enesest. Küllap seetõttu inimene ka kividele uusi tähendusi kipub omistama ja nende kaudu oma osutamisi rõhutama. Peamine küsimus on ikkagi meie mälu ja selles sündiva meie-tunde ulatuses: nii ajas kui ruumis.

Juut ja linnarahvas
Need, kes leiavad, et kahe tuhande aasta eest Rooma impeeriumis hukatud juut, nii mõnegi meelest ühtse riigi rajaja Taaveti järglane, ei tähenda midagi tänasele eestlasele, ei pruugi pidada oluliseks ka aja teljel umbes üheksa tuhande aasta eest toimunud rännet, mille käigus meie esiisad saabusid Läänemere rannale. Saabusid siia selleks, et jääda. Selleks, et kesta meis. Meiena. Paljudele on nad liiga kaugel. Mitmed võivad ka mitte väärtustada üheksasaja aasta eest toimunud ristimisi ja ristimiste mahapesemisi ning uuesti ristimisi. Vee ja vere pritsmeid selles ajas.
Kivide kõrval olid saanud oluliseks ka metallid: raudrüüd ja odaotsad, mõõgad ja sõrmused. Kloostrites krabinal ümberkirjutatavad raamatud alles valmistusid tõusma õhku. Keskaeg möödus kiirustades. Gutenberg ja teised andsid sellele oma võimenduse. Teadvus vapustus üha enam. Kõik kokku moodustas keskkonna, milles kujunesime selleks, kes oleme. Euroopa linnarahvaks oma murede ja rõõmudega.
Nii nagu on neid, kes võõristavad Taavetit ega pea midagi üheksasaja aasta tagustest pööristest Läänemere regioonis, nõnda on ka neid, kes ei väärtusta üheksakümne aasta taguses suurriikide agoonias saabunud iseseisvust. Iseseisvust, mille sünnitunnistusse kirjutati sõnad: kõikidele selle maa rahvastele. Väärtustamine on valiku küsimus, aga samavõrra ka valikuni mittejõudmise küsimus.
Viimane tähendab tagasiastet teadvuseelsesse olekusse, rände-eelsesse olekusse, ja mitte Genuasse, vaid Aafri-kasse. See tähendab tegelikult inimese taandumist instinktide ja tarvete puntra ees. Taan-dumist tagasi kivisse, millest kellegi käsi pole veel sädemeid löönud ja milles peituvad võimalikud maailmad. Me oleme näinud kivistunud fossiile. Nad ei jõua Napolisse ega isegi mitte Nabalasse. Meie oleme Euroopa tänapäev.

Burjaatidest ja inglastest
Kindlasti on meie hulgas palju neid, kes eelistavad ühte või teist perioodi ajaloos, ühte või teist võistlevat kuningat, väepealikut või ideoloogiat. Pakume neile usku ja tõde. Eneste pärast peavad nad aru saama, et nad on meie. Ja et me ei vaja ühe võitu teise üle. Me vajame olukorda, riiki, kus võidavad kõik. Meil on selleks head eeldused. Meie püsimise eeldused on loodud paganate ja kristlaste poolt, maausuliste, katoliiklaste ja protestantide poolt, vanausuliste ja õigeusklike poolt, venelaste ja sakslaste, rootslaste ja taanlaste poolt.
Minu inglannast vanaema ja mulgist vanaisa on andnud oma osa, minu venelased ja minu burjaadid, minu marid ja komid. Keda peaksin ma oma rahvast välja arvama? Olen eestlane, ja ma ei oleks seda nendeta. Kas peaksin seetõttu maha salgama prantslasest toapoisi, kellega mu vaarema kodust põgenes, või mustanahalise amme, kes tema tütart imetas? Rahvuste ja seisuste osalus tänase eesti kultuuri loomises on fakt. Aga veel enam eesti vere loomises. Ning ma ei taha, et kivid ja metall võidutseksid selle vere ees.
Eesti veri võimaldab sünnitada uue kvaliteedi rahvas, kellele on omane väärikus kõrkuse asemel, kommunikatsioon vastandumise asemel, kokkulepped nii isekeskis kui välismaailmas, ning kes jääb eneseks ka avatuses ümbritsevale maailmale. Mitte häbenedes oma osa maailma ajaloos, mitte vastandades seda tervikule, mitte põdedes traumaatilist minevikku, vaid pigem jõutades end ja oma lähinaabreid usuga tulevikku ja igavikku.
Nüüd, mil me oleme taastanud oma rahvusliku ja riikliku iseseisvuse, tuleb meil genereerida ka riiklik ühtsus. Ühtsus, mida mitmekesisus rikastab, mitte ei ohusta, ja mille osad ei pea kramplikus enesetõestuses manama ette kiviseid näojooni. Võime olla üksteise suhtes ka õrnemad ja hoolivamad. Siis tähistame ka Eesti Vabariigi sajandat aastapäeva.

Kividest veel
Ma arvan, et kivid jäägu sinna, kus nad on. Neid ei pea kogu aeg kaasas tassima. Nii ka minu vanaisa kivi. Nii ka Toompeale viivate tänavate ette tankide peatamiseks veetud kivid. Ja selle baltisakslase või pajuvenelase kivid samuti. Töötlemata kivid on kõige ilusamad. Kui neile ei anta vägivaldselt kellegi nägu, kellegi ideoloogiat. Kivi jäägu kiviks ja asi ants. Siis ei koorma nad kedagi: lõhatuina ega lõhkamata. Annavad pigem maale ta näo ja vajaliku tasakaalu.


Avo Üprus

Hauakivi perekonnaplatsil

Mul on kivi
vanaisa
isa
maa
ja taeva asemel
veresoontest põimitud
graniit
nagu vesikond
mis voolab
mullast läbi
vereseosed lähtuvad
just siit
mul on kivi
mul on süda
mul on mõlemad
nad ei samastu
kuid neid ei eralda
külma pilguga
ei sulatata üles
hangund leeke
mis mu sisemuses
teravad
Leegid põimuvad mu
hingamisest läbi
Piinast teadvusest
Ah, ma ei räägigi
Võid mind leida
häbikämbuna
Maa süles
Aga leida võid sa
roostetanud täägigi
Vasalemmas 1984

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)