Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kivi ja puu

22.01.2004 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Aastavahetusele järgnenud suhteliselt uudiste tühjal ajal pöörasid paljud meediaväljaanded just nagu juhuslikult pilgu loodusele. Nii võis mitme artikli ja saate kaudu kaasa elada poleemikale rannaäärse maa ehituslubadele, kaasa tunda kolmele Tallinnas nälgima pidanud hobusele ja kuuesajale Vigalas nälgivale lehmale, seoses Tuhala nõiakaevu tegutsemisega käsitleti põhjalikumalt karstialasid jne.
Laiemat kõlapinda taotleva artiklina tooksin välja Madis Jürgeni kirjutise Eesti Ekspressis «Euroopaga liitudes istutatakse Eestis miljon puud». Sealt võis lugeda, kuidas 2004. aasta tantsupeo korraldajad ja Eesti Euroopa Liiduga liitumise tähistamisele mõtlev komisjon tulid juhuslikult samale mõttele: nende sündmuste auks tuleks istutada Eestisse miljon puud.
Kindlasti on see suurepärane mõte. Muidugi tuleks puudeistutamisega seoses vältida kampaanialikkust, mis suurendab entusiasmi, kuid mitte sügavamat tunnetust. Olen pisut skeptiline eestlastele sageli omistatud loodusarmastuse suhtes: olmejäätmete ja plastpudelite rohkus meie teede ääres kipub pigem vastupidisele elutunnetusele osutama. Seda enam on aga vajalik luua loodusega side ja seda hoida.
Ehkki meie kirikuid ümbritsevad sageli puuderohked pargid, oleme kogudusele ilusa keskkonna loomist seondanud eelkõige kirikute remondiga. Ometi on kirikutega seonduvad kivid kasvavate puudega lähedasemad, kui see esmapilgul paistab. Toredaid näiteid selle kohta võib leida kirjandusest. Nii kuuluvad praegu ülipopulaarse J. R. R. Tolkieni loodud «Sõrmuste isanda» tegelaskujude hulka haldjas Legolas ja päkapikk Gimli. Üks neist armastab rohelisi metsi, teine koobastes asuvaid kivisaale, mida ta vahel hellitlevalt kiviaasadeks kutsub. Hoolimata sellest, et algul suhtuvad nad teineteisesse vaenulikult, saavad neist raamatu lõpus lahutamatud sõbrad.
Küllap on kivi ja elava puu sümbioos kirikutes selgesti tunda: olen ikka imestanud, kui orgaaniliselt sobivad kirikusse jõulukuused või toataimed. Kindlasti oleks miljoni puu istutamise mõte midagi sellist, millega kirikuinimesed võiks julgesti ühineda ja analoogiliste üritustega ka jätkata: miks mitte võtta puude istutamine 2005. aasta Tartu kirikupäeva kavasse. On ju aia rajamises ja selle eest hoolitsemises midagi väga omast kristlusele.
Olen paaril korral kuulnud Viljandi Kultuurikolledzhi rektorit Anzori Barkalajat kinnitamas, et ilusad inimesed tulevad reeglina ilusast keskkonnast. Küllap võivad kivid ja puud üheskoos sellise ilusa keskkonna moodustada.
Toomas Jürgenstein

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)