Kiusatused teevad tugevaks

Mt 4:1–11
Kirikuaastas alustame Kristuse kannatamisaja pühapäevi Jeesuse kiusamislooga, mis juhatab sisse Jeesuse avaliku tegevuse. Pole juhuslik, et Jeesust kiusatakse vahetult pärast tema ristimist Ristija Johannese poolt, mis tegelikult annabki õiguse avalikult tegutseda. Ja pole juhuslik, et Jeesus vajab avalikuks tegevuseks meelekindlust ja jõudu, mille ta saavutab kõrbes paastudes.
Me tõlgendame sageli poolikult Jeesuse sõnu «vaimus ja tões» või Pauluse sõnu «inimene mõistetakse õigeks armust» arvates, et me ei pea ise pingutama ega vaeva nägema. Väga vähesed on järginud Jeesuse eeskuju ja paastunud nelikümmend päeva ja ööd ning tõenäoliselt enamus meist ei ole selleks valmis, ja ega meilt seda nõutagi.
Kuid mingil eluperioodil, enamasti nooruses, aitab just paast panna jumalikud ja inimlikud väärtused oma õigesse seosesse ning – palju meie elus asetub õigele kohale. Paast on äärmiselt vajalik ka kaasaegsele inimesele ja seda mitte ainult tähenduses «nälgi terviseks», vaid eeskätt vaimseks arenguks. Kui Jeesuse jüngrid püüavad kurje vaime välja ajada ja see neil ei õnnestu, ütleb Jeesus lihtsalt: «See sugu ei lähe välja muidu kui ainult palve ja paastumisega.»
Kui Jeesus on paastunud 40 päeva ja 40 ööd (tegemist on täieliku paastumisega, mitte ainult paastumisega päeva ajal), tuleb talle nälg ja seda kasutab kohe hingevaenlane.
Saatana formuleering on kaval, ei sunni algul Jumalat salgama ja rõhutab 40päevase paastumise järel Jeesuse inimlikule uhkusele ja isegi aususele: «Kui sa oled Jumala Poeg…» Loomulikult on Jeesus Jumala Poeg, kuid ta ei pea seda tõestama, igaüks peab selle ise ära tundma, kuigi Jumal ilmutab seda kõigile.
Vahetult enne seda, kui Jeesus teatab oma jüngritele esmakordselt eesseisvast kannatusest, tunnistab Peetrus Jeesuse Jumala Pojaks, mille peale Jeesus ütleb, et see teadmine on Jumala ilmutus temale.
Saatan teab seda Jumala ilmutusetagi ning üritab kavalusega sundida Jeesust kasutama oma jumalikku meelevalda isekates huvides, st muutma nälja leevenduseks kivid leivaks. Jeesus samastab end oma vastuses ühemõtteliselt kõigi inimestega: «Kirjutatud on: inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.»
Teises kiusatuses ahvatleb saatan Jeesust sõnadega «oled sa Jumala Poeg» näitama oma meelevalda loodusjõudude üle, ületama gravitatsiooni. Jeesust samalaadselt kiusata näib olevat üsna mõttetu, kuid inimeste hulgas pole haruldane, et võim loodusjõudude üle tekitab uhkust ja ülbust. Huvipakkuv on see, et tõeliselt heade loodusteadlaste seas, kes mõistavad inimliku tunnetuse ja teadmiste piire ja kes saavad aru, et valimatu teadmishimu võib osutuda ohuks kogu inimsoole, on palju usklikke.
On ju selge, et näiteks geneetiliste eksperimentide juures (ja paljudes muudes loodusteadustes) saavad piirangud lähtuda ainult eetilistest argumentidest, mis ei olegi muud kui enese asetamine vis-a-vis Jumala tahtega.
Jeesuse vastus kiusajale on selge ja lihtne ning kehtib kõigile: «Ära kiusa Issandat, oma Jumalat.» Küllap paljud esimesel pilgul mõistetamatud arengud maailma ajaloos ongi seotud sellega, et Jumal ei lase ennast kiusata. Ma ei karda kõlada fundamentalistlikult, kui küsin, miks Jumal lubab aidsi ning miks pole senini suudetud avastada selle vastu mõjuvaid ravivahendeid?
Miks on rahvastikuteadlased jõudnud veendumusele, et inimkonna kasv pidurdub ning jõuab varsti mitte ainult oma kõrgeimasse punkti, vaid hakkab kahanema? Taolisi küsimusi võib esitada veelgi ning need kõik tõestavad vana tõde: inimese teadmistel ja tunnetusel on piir ning mitte kõik pole lubatud. Jeesus teadis seda ning küllap tasuks meil sagedamini meenutada Jeesuse vastust kiusajale: «Ära kiusa Issandat, oma Jumalat.»
Kolmaski kiusatus mõjub inimlikult. Saatan pakub Jeesusele kõik maailma kuningriigid ja nende hiilguse ning vastutasuks nõuab üksnes enese kummardamist. Ahvatlus on suur: milleks kannatada ja surra teades, et alles aastatuhandete pärast teostub Jumala kuningriik maa peal, kui oleks võimalik kohe käsu korras viia kõik inimesed õndsusele. Kuid saatanat kummardades oleks kogu õndsuslugu pea peale pööratud ning toimetatud taevane paleepööre ning saatan, kes kunagi heideti maa peale, saanud kõrgemaks kui Jumal. Loomulikult lükkab Jeesus kiusatuse tagasi.
Ega saatanal pole meiegi kiusamiseks muid vahendeid kui need, mis mõjuvad inimlikele igatsustele: iha rikkuse, kuulsuse ja võimu järele, soov teha endale inimlikest väärtustest ebajumal ja asetada see tõelise Jumala kõrvale või koguni Jumalast kõrgemale.
Kogu kiusamisloos saab silmnähtavaks Jeesuse olemus, nii nagu seda tunnistame Nikaia usutunnistuses: «tõeline Jumal tõelisest Jumalast… ja inimeseks saanud», ning veel selgemalt Athanasiose usutunnistuses: «Jeesus Kristus on samaaegselt Jumal ja inimene, Jumalana Isa olemusest sündinud enne kõike aega, inimesena ema olemusest sünnitatud maailma, täiuslik Jumal ja täiuslik inimene, mõistusliku hinge ja inimliku ihuga.»
Ja kui Jeesus, tõeline inimene, sai kõikidest kiusatustest võitu, siis suudame Jumala abiga seda ka meie, tavalised inimesed, kes usu ja ristimise läbi on saanud jumalanäoliseks. Aamen.
Peeter Kaldur, Jõhvi koguduse õpetaja