Kirsti Malmi: tasub vaikselt iga päev külvata

Soomest Lappeenrannast pärit misjonär Kirsti Malmi on Eestis tööl olnud 20 aastat. Viimased aastad on ta seotud Püha Markuse koguduse rajamisega Lasnamäele. Nii me sinna suuna võtame ja Kirsti tutvustab linnaosa, kus elanikke on rohkem kui Tartu linnas.

Kui küsin, mis on olnud nende paarikümne aasta juures meeldiv, saan vastuseks, et suhted ja inimesed. See, kui tekib usaldus. Ja Kirsti toob näite algusajast Tartus, kus tema töös oluline oli suhtlemine, sõbraks saamine. Ta elas kolm aastat hiljuti igavikku lahkunud Heino Noore vastaskorteris.
Kirsti meenutab tuntud arsti kui jutukat ja viisakat inimest, kellega sageli juttu ajas, ja on tänulik, et saab pragu olla toeks lesk Jutale.

Vaikselt tuttavaks
Kui Kirsti aastal 2003 Tallinna kolis, oli ka temal Lasnamäe linnaosa suhtes eelarvamus. Ta elas siis Lasnamäe taga Väo külas. Kuus aastat sõitis ta läbi Lasnamäe misjonikeskusesse tööle, käis poodides ja turul, aga rohkem linnaosaga kontakti ei olnud. „Minule tundus Lasnamäe kaua kui võõras tundmatu maailm,“ meenutab Kirsti. Ta mäletab aega, kui avati sealse kanali viimane etapp. Majade vahel oli siis üksjagu tühermaad, aga aja jooksul on neid korrastatud, ka on uusi maju ja kaubanduskeskusi vahele ehitatud.
Nüüd on ta Lasnamäega rohkem tuttav ja tajub, et see on jagatud väiksemateks asumiteks, kus kõik eluks vajalik olemas. Rohelust ja ilu on juurde tulnud, taristut korrastatud, vanemaid maju soojustatud ja värvitud. „Pole üldse kole koht,“ sõnab Kirsti ja kinnitab, et inimesed, kellega eelmisel aastal Minu-Lasnamäe-intervjuusid tegi, olid oma elu- ja tööpaigaga rahul. Probleeme on, aga mitte oluliselt rohkem kui teistes linnaosades.
Aga on ka neid piirkondi, mida Kirsti veel ei tunne ja nii plaanib ta ükskord läbi sõita kõik transpordiliinid, et linnaosast tervikpilt saada. Võib-olla teha seda kambakesi ja õnnistada kohatud inimesi, unistab Kirsti edasi. Koguduse rajamise juures on tema sõnul veel lahendamata küsimus, kust leida vaimulik, kes suudaks suhelda ka vene keeles. Tõsiasi ju on, et pargis kuuleb rohkem vene keelt. Ta tõdeb, et kirik ja usk kuuluvad loomulikumalt venekeelsete elanike ellu. See arvamus põhineb isiklikul kogemusel.
Eelmisel aastal ülestõusmispühade ajal jäi koguduses kaunistatud mune järele ja Kirsti läks korviga pargi äärde neid jagama. Venelased vastasid tervitusele „Kristus on üles tõusnud“, eestlased mitte, selgitab misjonär. Ta usub, et sealne vene õigeusu kogudus elab hästi, ja on kuulnud, et mõned aastad tagasi valminud kirikusse käib inimesi ka teistest piirkondadest.
Pae palvekojas, kus tegutseb Püha Markuse kogudus, käib teisipäeviti osadusõhtutel koos 3–10 inimest, vahel rohkem. Esimesel kevadhooajal katsetati jumalateenistusi igal pühapäeval, praegu toimuvad armulauaga teenistused kord kuus, suvel iga kuu 2. teisipäeval. Rohkem elevust pakkusid Pae palvekojas kord kuus toimunud Kiviklubi-noorteõhtud, mis kogusid noori 20–30 ringis eri kogudustest.
Koguduse rajamise Lasnamäel lükkasid 2014. aastal käima lasnamäelased Margus ja Rutt Sardis koos misjonäride Kai ja Mirva Lappalaineniga. Väike tuumik alustas iganädalasi kooskäimisi Lindakivi kultuurikeskuses ja vaimuliku roll oli Kail. Sellest suvest jäi Lappalaineni pere Lasnamäe tööst kõrvale ja tuumikgruppi juhib edasi Margus Sardis. „Mõtleme tänuga Kaile ja Mirvale, kes julgesid unistada ja tegutseda selle protsessi käivitamisel ja arendamisel. Usun, et töö läheb edasi. Suur palveteema on saada oma eestlasest hingekarjane, kel on anne ja kutsumus väikesest tuumikust kogudus kasvatada. Nii nagu Mustamäel on seda Tiina Klement teinud,“ mõtiskleb Kirsti.
Potentsiaalseid asutajaliikmeid võiks hetkel olla 7, nende hulka Kirsti välismisjonärina ennast ei loe. Mõni huvitatu on veel. Kindlasti elab Lasnamäel palju luterlasi, kes on mõne EELK koguduse nimekirjas Tallinnas või mujal Eestis. Hiljutisel arutelul konsistooriumis leidis peapiiskop Urmas Viilma, et kõik kogudused võiksid julgustada oma Lasnamäel elavaid liikmeid liituma ja lööma kaasa rajatava kogudusega. Usun, et just nõnda oleks võimalik kasvatada tuumikut, nii et kogudus saaks peagi ka ametlikult registreeritud.
Poolteist aastat tagasi hakkas palvekojas käima lesk, kes nüüd on korduvalt oma tänulikkust väljendanud, et on saanud elu jälle järje peale. Kuna naine pole leeris käinud, mõlgutab Kirsti mõtet leerikursusest. „Hea meel on olnud näha tema vaimset arengut. Ei ole ilmaasjata olnud need kooskäimised,“ sõnab Kirsti.

Sarnased võtted
Jõuame jalutuskäigul Pae pargi mänguväljakule. Seegi on Kirstile tuttav paik ja seostub kuulutustööga, sest siin on juba mitmel korral pakutud lõkkekohvi ja lastele tegevust. Nii oli see ka möödunud aastal markusepäeval, 25. aprillil, aga tookord oli ilm vihmane ja huvilisi vähe. „Ilma vastu ei saa, peame leppima,“ on Kirsti alandliku meelega.
Küsin, kas on vahet, kui edastada oma sõnumit Nelja Tuule ristirännakul või Lasnamäel. Vastuseks saan, et osaliselt on võtted samad ja millalgi võiks ka Lasnamäel ristirännaku korraldada. Sel aastal toimub see aga septembri lõpul Narvas.
Kirsti viib mind ka kohalikule turule ning tutvustab kellasseppa, kellega ta on tutvunud ja intervjuud teinud. Ladusat suhtlust takistab tagasihoidlik keeleoskus. Igoril jääb väheks eesti keele ja Kirstil vene keele oskusest, aga ikka toob kohtumine naeratuse mõlema näole.
Linnaosa eluga tutvumisel on aidanud kaasa kontakt Lasnamäe Sotsiaalkeskusega. Keskuse hallata on neli linna sotsiaalmaja, mille elanikele Kirsti on koos koguduse vabatahtlikega käinud jõulude ja ülestõusmispühade ajal kontsertpalvusi pidamas. Värskem tutvus on sotsiaalkeskusele kuuluva laste päevakeskusega. Meie kohtumisele eelnenud päevalgi käis ta seal lastega mängimas ja meisterdamas. See on Kirstile endalegi vajalik, sest venekeelsete laste keskel saab harrastada keelekümblust.

Igapäevaelule lähemale
Muidugi ei toimeta Kirsti palvekojas üksi, ikka koos kohaliku tuumikuga. Mullu kevadel käis ta ühe vabatahtlikuga linna heakorratalgutel. „Püüan Lasnamäel jalutada ja piirkonnaga haakuda, et enne vastuste pakkumist teada saada, mida siin küsitakse. On ebareaalne mõelda, et suudame siin elava 120 000 inimese vajadustele vastata, aga püüame kirikut igapäevaelule lähemale tuua,“ sõnab Kirsti. Eri rahvusi elab siin üle poolesaja.
Järgmisel päeval plaanib Kirsti tulla kepikõnnitrenni. Linnaosavalitsus korraldab neid mais neljapäeviti keset päeva, mistõttu osalevad põhiliselt pensionärid. Kirsti mõlgutab ideed pakkuda juulis kepikõnnivõimalust koguduse kaudu enne teisipäevaseid osadusõhtuid. Siis oleks hea inimesi palvekotta kutsuda. 1. mail kogunes osadusgrupp pargis ja tegi väikse kepikõnniringi. Nelja peale olid vaid kahed kepid, seega võeti kaasa ka prügikott, kuhu korjati ringi käigus kokku hunnik prügi. Kirsti sõnul oli see väga lõbus. „Tuleb otsida võimalusi inimestega tutvuda,“ kinnitab ta taas.
Abi on olnud ka Kirsti tugikogudusest Soomes. Nii tuli kevadel Sipoost külla kümmekond inimest sooviga teha midagi kasulikku. Sotsiaalkeskuse juhtidega oli valminud plaan korraldada päevakeskuse lastele piknik. Meie oma vabatahtlik lõkkemeister Jüri tuli kohale lõkkevarustusega ja koos veedeti lõbusalt aega seebimullipulkasid meisterdades, mängides ja keha kinnitades. Järgmisel päeval olid koos sipoolastega prügikoristustalgud Priisle Maxima tagusel tühermaal kõnnitee ääres. Linnaosavalitsus soovitas kohta ja andis varustuse. Pühapäeval koguneti palvekotta kakskeelsele jumalateenistusele.
Kuulutusi saab välja panna linnaosavalitsusse ja mõnda kauplusesse ning kui õigeaegselt tegutseda, siis ka Lasnamäe lehte. Jõulude eel tegime lähipiirkonnas flaierite otsepostituse.
Tänapäeval on internet ja sotsiaalmeedia tõhusad kanalid, mis on ka meil kasutusel olnud, kuid kõige tõhusamaks on ikkagi osutunud isiklik kutsumine, jagab Kirsti kuulutustöö võimalusi ja rõõmustab igast Jumala ja koguduse juurde jõudnud inimesest.
Rita Puidet

Kirsti Malmi
Sündinud 28. detsembril 1966.
Töötab EELK Misjonikeskuses aastast 2003.
Praeguseks väljakutseks on kutsuda inimesi liituma rajatava Lasnamäe Püha Markuse kogudusega.