Kirjutamine juba geenides

Hiljuti oma 50. sünnipäeva tähistanud Toomas Jürgenstein, Eesti Kiriku kauaaegne kolumnist, tunnistab, et arvamusartiklite kirjutamine on omamoodi vaimutreening, mis ei lase maailma vaatlemisel rutiini manduda.

Kooliõpetaja, kirjamees ja poliitiliselt tegev. Tudeerinud loodus- ja usuteadust. Abielus ja kolme lapse isa. Hobiks reisimine ning sport. Umbes nõnda võiks tutvustada äsja oma esimese arvestatava juubelini jõudnut. Asjalik ja faktipõhine, ent kaugeltki mitte ammendav, suhtuks Tooma avar tutvus- ja sõpruskond eeltoodusse kriitiliselt.
Ja õigusega, sest üksnes elulooliste andmete ja teenistuskäigu kirjeldamisega inimese olemuseni naljalt ei jõua. Vähemalt Tooma puhul, kelle isiksust just varjatud pooltoonid kannavad. Nendeni jõudmiseks peab aega varuma. Kuidas mõtleb, vaatab ja ütleb – sellel peatumata Toomast tundma ei saa.
Kirjutamist hindab mitme raamatu ja umbes 200 perioodikas avaldatud artikli autor Toomas Jürgenstein elu osaks. Võib öelda, et kirjutamine, eriti ajalehtedele, on tal juba geenides. Nii tema vanavanaisa Johann Jürgenstein kui vanavanaonu Anton Jürgenstein olid viljakad kirjamehed. Kui kooliõpetaja rollis püüab Toomas teadlikult vältida isiklikku seisukohta, siis avab just arvamusartiklite kirjutamine tee oluliste probleemide lahkamisel ka enda arvamuse avaldamiseks.
«Plussiks on, et poolt- ja vastuargumentide väljatoomisel saan toetuda koolis omandatud kogemusele, millele ettevaatlikult sõnastades saan lisada ka oma arvamuse,» selgitab Toomas, kes ei pelga sulge haarata ka nn piiriala teemadel, kus ta enda ja lugejate sallivust kombates eirab tihtilugu peavoolu seisukohti. Kirjutamisest on saanud sõltuvus, mis konkureerib mõtlemise, lugemise ja suuliselt oma mõtete avaldamisega.
Jürgenstein kiidab kolumnisti rütmilist ametit, mis hoiab vaimu vormis: «Ikka ja jälle tuleb mõni sündmus, mis muidu tähelepanuta jääks, üles noppida, kirjeldada, analüüsida ning ennast sellega suhestada.» Eesti Kiriku ja Postimehe (või Eesti Päevalehe ja Õpetajate Lehe) auditooriumi eristab ta üksnes kirjutamiseks valitud teemade osas.
Küsimusele, kuivõrd lisab poolesaja eluaasta künnisele jõudmine sõnale kaalu, annab Jürgenstein ebaleva vastuse. «Seda olen tähele pannud küll, et tasapisi on minu öeldut hakatud tõsisemalt võtma,» tunnistab ta siiski. Põhimõtte «et ikka mõjuks argumendi põhjendatus, mitte seal taga olev isik» elluviimiseks püüab ta teha kõik endast oleneva.
Aastatega umbes 3000 õpilasele lühemal-pikemal perioodil peamiselt Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumis teadmisi jaganud Toomas Jürgenstein ei välista lähiajal ameti vahetust. «Olen viimastel aastatel tundnud ennast koolis natuke väsinuna ja tunnen, et vajan mõneks aastaks vaheldust,» usaldab ta kirikulehele. Võimalikule kursimuutusele viidates kinnitab ta, et kavatseb riigikogu kevadistel valimistel «tõsiselt kandideerida».
Liina Raudvassar