Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kirjasõnal on igavikuline mõõde 

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Kas kakssada aastat on igavik, on minu arvates filosoofiline küsimus. Aga Otto Wilhelm Masingu või Jaan Bergmanni elust ja tegevusest tundub olevat möödunud tõesti igavik. Igal juhul on maailm selle aja jooksul tundmatuseni muutunud ja kui arvestada, et nende tegevus oli seotud jumalasõna kuulutusega, ongi tegu igavikuga.

Miks ma neist üldse kirjutan? Aga sellepärast, et veebruari teisel nädalal jagas ajakiri Keel ja Kirjandus aastaauhindu. Toimetus ja kolleegium olid valinud välja köitvamad teemad ja tunnustas auhinnasaajaid. Palju õnne kõigile, aga kirjutama ajendasid mind esile tõstetud teemad. Kaks neist olid seotud Masingu ja Bergmanniga ning teadupärast on mõlemad olnud kirikuõpetajad ja jätnud meie kultuurilukku hindamatu jälje.

Äksis vaimulikuna töötanud Otto Wilhelm Masingu (1763–1832) surmast möödub 15. märtsil 190 aastat. Õ-häälikul on vanust kümmekond aastat rohkem. Auhindade üleandmisel toonitati, et ühest suulisest tähest sai keelelise identiteedi märk, mis 19. sajandi kontekstis tõstis maarahva eneseteadvust. Kindlasti ei saa unustada vaimuliku nõudmisi kooliolude parandamiseks ja õppekirjanduse muretsemiseks, tema välja antud aabitsaid ja piibliloo õpikuid.

Et vaimulikud olid üsna sageli ka oma aja teadlased, ilmnes samuti luuleauhinna teema puhul. See läks Jaan Bergmanni luuleõpetuse uurijaile. Bergmann (1856–1916) teenis Peterburi Jaani ja Paistu koguduses ja just Paistu perioodil ilmus temalt Uue Testamendi tõlge. Seal tõlkis ta ka Vana Testamendi. Bergmann valis oma tee teoloogina, ent tõlkis ka palju luulet ja kirjutas isegi. Temast sai meie poeetikaõpetuse alusepanija.

Kui tänapäeval kasutame sageli sõnu nagu roll-up stend või podcast, siis eesti-rootsi päritolu ja Saksamaal õppinud Masingule poleks see kindlasti meeldinud. Usun, et tema oleks eelistanud rullstendi ja taskuhäälingut. Mis sest, et osaliselt võõrast verd ja Saksamaal õppinud, hindas ta seda rahvast, kelle keskel elas. Ja leidis, et just kirjasõna on see, mis rahvale tuleviku toob.

Kirikulehe eriline tänu kuulub aga Kultuurkapitali kirjanduse valdkonna elutööpreemia saanud Lehte Hainsalule, sest tema on 4. märtsil 1990 taasilmunud Eesti Kiriku üks autoreid. Tema panus ka kiriku vaimulike ja töötegijate emakeele kasutusse on hindamatu, sest kümme aastat on ta olnud õppejõud Tartu teoloogia akadeemias. Aga puudutamata ei ole ta kindlasti jätnud kedagi, kes vähegi jumalateenistusel käib ja seal kaasa laulab. Ta nimelt kuulus kasutusel oleva kiriku lauluraamatu komisjoni ja on praegu uut lauluraamatut koostava algupäraste koraalide toimkonna liige.  

Usupuhastuspühal tähistab Lehte Hainsalu 84. sünnipäeva. Üle kuuekümne aasta on kirjanik igal aastal rikastanud meie lugemislauda mõne raamatuga. „Need ei jää märkamata, sest tema looming on ajakohane, hoolikalt valitud sõnastusega, mõttetihe ja elu põhiväärtusi rõhutav. Elades keeles, milles ta kirjutab, on temast saanud eesti kirjanduse kullaprooviga osa,“ leidis talle auhinda määranud žürii. 

 

 

 

 

Rita Puidet, 

toimetaja