Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Kirjanduslik jõuluklassika

21.12.2005 | | Rubriik: Kultuurielu

Pimedast hommikust kuni hilisööni tapeti ja pruuliti ja küpsetati ja keedeti ja küüriti ja pesti, nagu oleks saabumas viimnepäev. Jõulud olid sel ajal pikad, ja kui taheti vältida õnnetusi, ei puudutanud naised pühade ajal ühtki tööd, mida oli võimalik ette valmis teha.
Piirkonna naised ja tüdrukud asusid töö juurde nagu sõdurid rivis, ja mehed tapsid ja kandsid vett ja puid ja tegid raskemaid töid – rahulikult ja nurisemata. /—/
Väljas oli pime öö, kui nad tõusid. Eestoas olid kasukad ja karvatekid kamina paistele sooja laotatud. Nendest levis kanget kirstu ja koirohu lõhna, samuti kõrbenud karvade lehka, sest kaminast oli süsi lennanud ja seal kusagil kustunud. /—/
Õuelt kostis hobuste hirnumist ja saanide sahinat ning kuljuste kõlinat. Kasukad pandi selga ning väljuti talveöösse. Therese ja Dorothea pakiti jalakottidesse ja karunahkadesse, Dag asetus taha ja haaars ohjad. /—/
Üksteise järel saabusid kõik teised saanid kirikumäele mõlema esimese ümber. Dag jättis hobused vanasulase hoolde ja sammus Therese ja Dorotheaga uljalt ja kindlalt kirikusse. Nad kõik kokku olid suur hulk ebatavalisi kirikulisi, ning viimaseile saabujaile kippus ruum kirikus kitsaks jääma.
Trygve Gulbranssen, «Ja taamal laulavad metsad» (1933; Tallinn, 1992)

All säras ja hiilgas kirik: küünlad olid juba kõik põlema süüdatud, jõulupuu altari ees tuletas igale kirikulisele meelde, missugune tähtis tund kätte oli jõudnud ja kelle auks ja kiituseks siia kokku oli tuldud.
Kirikumõisa kutsar, kes oli küünalde süütaja, toimetas veel siin ja seal, seadis mõne küllakilevajunud küünla sirgu ja mõne katkimurdunud asemele uue. /—/
Jumalateenistus algas.
«Teile on täna õnnistegija sündinud,» kuulutas õpetaja valju häälega ja Arnol oli korraga tundmus, nagu oleks see, mis õpetaja ütles, täna, veel selsamal silmapilgul sündinud. Tema hingesse asus rääkimatu õnnetundmus, talle näis, nagu oleks midagi suurt, ootamatut sündinud, mis temale ja kõigile teistele palju rõõmu pidi valmistama. Ainus asi, mis ta sel silmapilgul soovis, oli, et kõik nii õnnelikud oleksid kui tema.
Kui laulud kõlasid ja orel mürisevalt kaasa mängis, vajus tema silmis kõik ühte: inimesed, lühtrid, küünlad ja jõulupuu altari ees: kõik ühines üheks suureks, jumalat kiitvaks ja austavaks koguks. Ei olnud seal hulgas ühtegi halba inimest, kõik olid head. Tema ise kadus lõpmatusse ja laulis kaasa inglite kooris Bethelema väljal, kuna tema ümber paistis imelik valgus…
Oskar Luts, «Kevade» (1912; Tallinn, 1986)

Don Salvatore, Anacapri noorim preester, tõstis kätki altarilt ettevaatlikult alla, köster läitis vahaküünlad, ja temaga asuti teele.* Kõige eel käis väike kooripoiss, kes helistas kella. Siis tulid kaks Figlie di Maria’t valgetes kleitides ja siniste looridega. Seejärel tuli köster suitsetamispanni vibutades ja lõpuks Salvatore, häll kätel. Kui nad küla läbisid, paljastasid mehed pea, naised tõstsid üles oma pisikesed, et nad võiksid näha, kuidas Kuninglik Laps lamas kätkis, kuldkroon peas ja sireeni-kujuline hõberist kaelas – kaitseks kurja silma vastu –, ja tänavapoisid hüüdsid üksteisele: Il Bambino! Il Bambino! San Michele värava juures seisis kogu mu pere, roosid käes, et ütelda külalisele teretulemast. /—/
Kui majas oli kõik vaikne ja rahulik, vaatasin lastetuppa, enne kui voodisse läksin. Valgus pühast lambist langes üle kätki, võisin näha Jeesust seal lebavat ja unes naeratavat.
Vaene väike naeratav lapsuke! Ta ei aimanud, et tuleb päev, mil meie kõik, kes praegu ta kätki ümber põlvitasime, ta hädas maha jätame…
Axel Munthe, «San Michele raamat» (1928; Tallinn, 1938)

*Võib-olla pole sa kuulnud sellest omapärasest kombest. Kuna mina San Michele’s elasin, võtsin Il Bambino’lt igal aastal külastuse vastu, suurim austus, mis üldse võis mulle ja mu perele osaks saada. Tema visiit kestis harilikult ühe nädala.

Rita Pokk

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)