Esileht » Teemad » Temaatiline »

Kirjad Eestist: teel on hea olla

21.09.2011 | | Rubriik: Temaatiline, Ühiskond

Kuid männimetsa all on imeliselt puhas õhk; üks peni tuli kõrvaltalust kaasa, liputas saba ja ta olekust paistis igati, et hakkame-nüüd-sõpradeks.Käbi Kanter
Mul oli suurepärane võimalus. Sõber laenas mulle oma vana Honda; tuhat kuubikut – täiesti korralik pill, ja nüüd siis sõidan sellega mööda Eestimaad ringi.
Muide, panin tähele, et kui eestlane oma maad kirub nagu ikka, siis ta ütleb alati lihtsalt Eesti. Kui aga asi läheb pühalikuks, siis ta ütleb Eestimaa. Veel poeetilisemalt Maarjamaa. Maryland, ühesõnaga.
Üks on kindel – kultuuripealinnas ma ei taha olla minutitki rohkem kui hädavajalik. Niisamuti suvepealinnas. Ja kõigis nendes teistes pealinnades. Sõber ise on motikafänn, tal neid mitu tükki ja ta on kõigil neil treffidel alati platsis. Motikamehi on suvel teed täis. Ma ise ennast mingiks motomeheks ei pea ja mul oli teine plaan. Teha nädalaga sellele maale tiir peale. Muidugi see ei õnnestunud ja ega ma seda väga tõsiselt mõelnudki.
Tülikas on sõita, kitarr seljas, niisiis jätsin selle koju, aga ega seda pole vajagi kaasa tassida: muusikat teha ma ei kavatse. Seda tehakse siin maal niigi küllalt. Viina juua ka mitte. Ka seda tehakse siin maal niigi küllalt. Aga esimene sõit oli hoopiski lühike – sadamasse.
Naissaar. Nimelt olin ennast kutsunud kaatrile (suvine lõbutsemisgraafik on küll tihe, aga saame hakkama) ja siis ta helistaski, ütles, et sõit läheb Naissaarde, kas tahad kaasa tulla. Muidugi ma tahtsin. Kräsulist ja Aegnast mööda, hakkab laine päris hästi peksma, soolane tuul näkku. Meri.
Saar on imeilus, aga Nõukogude armee jäljed nagunii kõikjal. Ikka veel. Kuid männimetsa all on imeliselt puhas õhk; üks peni tuli kõrvaltalust kaasa, liputas saba ja ta olekust paistis igati, et hakkame-nüüd-sõpradeks ja ma-tahan-teiega-kaasa-tulla. Koos kõndisime kirikuni ja tagasi. Aga tee peale jäid mingid Nõukogude armee barakid, mis paistsid siiski asustatud olevat – uks kargas äkki lahti ja sealt voolas välja tüüp; küllap läks asjale, aga jalgadel ta igatahes ei seisnud enam.
Kirik. On näha, et keegi püüab seda siin üles ehitada; milline vaimustavalt hullumeelne ettevõtmine. Sama hästi võiks keset metsa kiriku ehitada. Aga muide, teangi üht sellist, ja ma ei mõtle siin näiteks Esku kabelit, vaid tean meest, kes otsustas ka oma metsa kabeli ehitada; ei tea, mis sellest nüüd on saanud. Mees on muidugi juba surnud, nii et küllap see maha jäetud on. Kuid siin on kõik kuidagi mahajäetud, hoolimata Kaljustest, ja parem ongi.
Jagan peniga oma vorsti ja leiba – pidurahvad teises saare otsas miskipärast ei huvita. Hiljem sain teada, et saarel on 1 (üks) püsielanik, aga temaga ma ei kohtunud. Poleks vist ka tahtnud: millest meil ongi rääkida? Lõpuks jõuame jälle mereni. See pahiseb vastu kive ja kruusa; haruldaselt ilus õhtu on, pilvevaba. Taevalähedane rand nagu Jaan Kross oma kirjanikukäega on jäädvustanud. I want to believe.
Üldse on Eestist raske kirjutada. Kõigepealt, et siin kõik kõiki tunnevad, vastastikku vannuvad nagu vist Runnel kirjutas. Ja ülepea on kõik ju liiga tuttav; kirjuta millest tahes. Kolhoosiaegsetest varemetest uusaja mõisnike püüdmisteni. Eks sa leiad ikka seda, mida otsid; see Kristuse lause toimib ka teistpidi. Sa näed seda, mida tahad näha; koputad ustele, millele tahad koputada; igaüks justkui omab õigust sõna sekka öelda.
Ent Eestis on palju inimesi, kel on «head antennid». Kes võtavad õhust kõike. Nendest saavad kunstnikud või nad joovad end surnuks või mõlemat; niisama ropendajad ei tule arvesse. Aga nad kõik teavad väga hästi, mis toimub.
Sõitsin mööda nii mõnestki väga heas korras talust; või mis talust, kuidas öelda – elumajast. Ornitoloogid on tähele pannud, et Eesti rahvuslind hakkab siit ära kolima. Miks? Sest ta sööb põhiliselt kärbseid. Ja lehmi enam ei peeta. Said aru? Pealegi teevad pääsukesed oma pesa majadesse, kus ollakse õnnelikud, ütles Tove Jansson.
Veel mõtlesin, et see päritud talukoht on see kindlus, mida igamees püüab rajada isegi mitte teistega võistlemiseks, vaid lihtsalt nii, et…  Ta rajab vot just siia, oma vanaisa talukohale kindluse, sest see peaks ometi olema midagi, mis kannab selles ebakindlas maailmas.
Kirikuvärk on kirikuvärk. Vist samal põhjusel tegelevad nii paljud oma sugupuu uurimisega. Nad tahavad leida kindlustunnet, et nad on olemas; alateadlikult tajutakse ebakindlust kõiges, meie infoajastul pole see miski ime.
Kui sinu taskusse jookseb kogu aeg uudisteplokk, siis see tähendab tegelikult tohutut ebakindlust. Aga näiteks genealoogia on selleks, et mõista – ma olen tõesti olemas. Ja võib olla väärikas tunne pealegi. Ritsikad siristavad soojas öös; kaugusest kostab räuskamist, nojah, kell saab just kümme, viimane aeg.
Teel. Teel on hea olla. Motikasõit on kahtlemata erootiline tegevus. Sa tunnetad oma jalge vahel seda tukslevat ja pulbitsevat jõudu, mida sa kontrollid, kuid mis veel enam kontrollib sind. Küsimus on kontrollide tasakaalus, kuid sa andud sellele olukorrale, oma vaba valik eelistada neljale rattale kahte, öeldakse küll. Eks ta ole, teatavas vanuses meestele on aseaineid vaja. Sirge peal on teinekord hea sõeluda rekkade vahel. Kummid hakkavad lõhnama kurvides, mida järsult võtta.
Käsmus sõidan vist 5 km tunnis, sest külatee on nii täis inimesi; pidurid on maas justkui mingil toobripeol Saaremaal või kus iganes. Tean, et see küla suvest elabki. Ise olen loll; tahtsin ju hoiduda Eesti kultuuriüritustest, mis selle maa lühikesest suvest võtavad kõik, mis võtta annab. Igal pool, tõesti igal pool on mingid festivalid, kontserdid, üritused, näitused ja «päevad».
Veel üks põhjus kultuurselt joomiseks, mille eest põgenesin kultuuripealinnast. Ma ei ole karsklane, kuid näiteks purjus plikade kila öös on üks vastikumaid asju, mida tean. Nüüd vist hakkan karsklaseks küll. Oli mul tarvis siia sisse keerata! Teel on hea olla. Tuul vihiseb, mootor tuksub. Ei mingit kultuuri. Edasi…
Eesti suvi. Kohe tegin uue lolluse. Järgmisel õhtul olin siin 500aastase kiriku ja 20aastase poe (sama vana kui Eesti iseseisvus) vahel ikkagi kitarri välja toonud. Noored, kes seal poe juures, läksid sellega kaasa. Tore oli. Juhhuu kui vahva, keegi oskab hästi laulda «Amazing grace’i» või mida iganes; parem oleks olnud ikka mõned tuntud lood. «Viimsest reliikviast» näiteks.
Panin bluusi ka ja mõnd oma ammuse sõbra lugu, ja see läks. Tegelikult läks ka. Panin pilli tasku ja kõik. Nii, laulurahvas see rahvas küll ei ole; laulukaare alla, sinna pühapaika kogunemine on erand, umbes nagu jõuluõhtul kirikusse minek. Liiga tihedalt ei tasu, võidakse väärakaks pidada.
Üldse on siinmail kirikuga nagu liikluskindlustusega; parem oleks, kui seda üldse vaja ei läheks, aga ei või iial teada. Autos käib tümakas ja sellest ju küll. Google on olemas ja sellest ka küll – christianity vastuseks antakse 115 miljonit tulemust, kõik on järelikult teada.
Üks tüdruk jäi sinna veel töllerdama, vist imponeeris talle mu motikas. Kätrin, vastas ta, ma ei tea, kuidas seda kirjutatakse, aga ta oleks peaaegu kukkunud. Ma püüdsin ta kinni, tundsin ta puusi ja rindu, aga see polnud sugugi see. Suunasin ta Range Roverisse, kus jorsid teda ootasid. Siin pole võimalik öelda, et Kristus armastab sind. Või on? Aga Kristust ei leia sealt, kust me arvame teda leidvat, jälle oli õhtu käes ja ma pöörasin tagasi. Egas bluusiga kedagi pööra – lihtsalt järjekordne kultuuraüritus; kehvavõitu pealegi, oleme sellega ju nii harjunud.
Hommikul kogunesid parmud poe juurde. Kaupmees polnudki oma poodi veel kettidele maha müünud ja oli osav. Et kümneni oli veel aega, müüs ta kassa kõrvalt troinoisid; tal oli neid seal terve kastitäis. Kaupmees on tasemel – teab, mida rahvale vaja, ja kõigil on niimoodi kasud sees, eks ole. Üks väga lõhkise näoga tüüp minu ees soris münte: kurat, ei saa ma ikka veel nendest aru. Mina ka mitte, lohutasin end mõttes. Ikka veel õpin euromünte tundma.
«Alusta oma edulugu meiega!» – nägin vilksamisi ajalehereklaami, tore küll. Ja Swedbank mõnitab mind oma reklaamiga pangaautomaadis: Kui sul on säästud, on sul rahulik meel, või kuidas täpselt see oligi? Kas kuskil on veel elav Kristus? Usun, et on. Teate ka, milline väärtus siin on? Suuresti tänu Nõukogude piirivalvele on see rand nii säilinud.
Tean Kanadas üht meest, kel on väike onn mägedes, ei elektrit ega midagi muud, aga selle eest on täielik vaikus ja rahu. Kuid selle vaikuse ja rahu saamiseks sõidab ta kõigepealt oma 250 kilti maha. Siin võib piirduda ehk neljakümnega. Ilm läheb jälle segaseks: vahelduv pilvisus – nagu on ilmateate stamplause.
Rahulik meel tuleb vaat siit mere äärest, kuhu maabusin lõpuks, maailma lõpp. Kloostrid on selleks, et usk kinnistuks. Muidu ta kasvab ja tõuseb ja avardub ega puutu enam sesse maailma, vaid kaob igavikku; jätab selle maise ranna. Meri pahiseb vastu kive ja kruusa. Õhtuks vaibub. Päike loojub ühel pool seda neeme. Seda näeme. Aga siis me läheme teisele poole sedasama neeme ja näeme, kuidas kuu tõuseb.
Meelis-Lauri Erikson

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)