Kirikuvarad jõudsid tagasi koju

31. mail toimus Lääne maavalitsuses pidulik üritus. Notari juuresolekul vormistati Rooslepa kabeli (koguduse) kirikuesemete tagasijõudmine Eestisse.

Tegemist on ühe sammuga suuremas protsessis. Aastaid on käinud koos Rootsi ja Eesti esindajad, et luua pilt kirikuvarade seisust asukohamaades. Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku muuseumisaalis on mitme eestirootsi koguduse kirikuvara.

Varad lähevad Rootsi
Teatavasti viidi suurem hulk kirikuvara seoses eestirootslaste organiseeritud väljarändega 1944. a suvel Rootsi. Suurimad kogud pärinesid Vormsi ja Ruhnu kirikust ning Rooslepa kabelist. Esemete üleviimine olevat toimunud Rootsi muinsuskaitseameti peadirektori ja eestirootslaste abistamiseks mõeldud komitee juhi Sigurd Curmani üleskutsel.
Kartuses, et Nõukogude Liit võib esemed tagasi nõuda, «peideti» need Curmani hoiuse nime all ja säilitati Stockholmi hoiupanga turvaruumis. Hoiustatud esemete nimekirja koostas 1945. aastal muuseumitöötaja Armin Tuulse. Aastal 1973 pöördusid kultuuriseltsid Svenska Odlingens Vänneri (SOV) ja Runöföreningen SHMi poole palvega esemeid seal hoiustada.
Sellel ajal ei olnud loodud muid kodukandiühinguid kui Runöföreningen, mistõttu arvati, et SOV ja Runöföreningen esindavad kõiki eestirootslasi ja omavad seega õigust esemetele. Palvele lisati dokumendid, milles erinevate koguduste esindajad väljendasid soovi esemete hoiustamiseks SHMis. SHM nõustus palvega ja esemed toodi muuseumi üle.

Hea tahte lepingu alusel
Rootsi viidud kirikuvarade saatus oli pikka aega teadmata, sest esemed, mille rannarootslased Rootsi Ajaloomuuseumile hoiule andsid, jäeti arvele võtmata kartuses, et Nõukogude Liit võib Rootsilt esemed välja nõuda. 2. detsembril 2009 oli konsistooriumis Lääne maavalitsuse ja Lääne praostkonna koostöökomisjoni ettepanekul suur ühiskoosolek, kus olid esmakordselt koos asjasse puutuvad institutsioonid.
Lääne maavanem ja riigikogu liige aastatel 2011–2015 Neeme Suur ütles, et probleemid on varade tagastamine, varade deponeerimine, seaduste muutmine ja omandiküsimus. Ta tegi ettepaneku moodustada töögrupp, kes käiks koos eesmärgiga koostada ja alla kirjutada järgmise aasta juulikuus hea tahte avaldus.
Pärast pikemat ettevalmistust kirjutasid ühiste kavatsuste protokollile alla vabariigi presidendi juuresolekul Eesti kultuuriminister, EELK peapiiskop ja komisjoni esimees Vormsi kiriku taaspühitsemise 20. aastapäeval 29. augustil 2010.
Neeme Suur ütles sel puhul, et protokolli allkirjastamisele järgneb kõigepealt inventuur, millega selgitatakse välja Eesti kirikuvarade asukoht, seisukord ja praegune kuuluvus. Selle järel otsitakse ühiselt võimalusi esemete toomiseks kodule kõige lähemale – Rootsist Eestisse – ja siin kodukirikusse või muuseumi.
Praktilise sammuna oli selleks ajaks juba toimunud Vormsi kiriku varade toomine Rootsist Eestisse 2005–2006 ja nende eksponeerimine Tallinnas Rootsi-Mihkli kiriku muuseumis. Samuti olid jõudnud koju tagasi Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku varad.

Rooslepa varade saatus
Rooslepa kirikuvarad jõudsid koju 7. juulil 2013. Tänujumalateenistusel ütlesin: «Täna on Noarootsi koguduse jaoks eriline päev, tervitame siin endisi rannarootslasi ja teie järglasi. Ajalugu on olnud ka teie vastu karm. Teie kodud pidid jääma tühjaks suurriikliku vallutuspoliitika tõttu. Sajandeid kestnud rahulik elu purustati ja kiriklik Eestis püüti hävitada. See pühakoda võeti koguduse käest ära, ta hävines inimkäe mõjul. Aga igale ülekohtule ja vägivallale on seatud piir.
Nii on seoses Eesti taasvabanemisega need alad taas ärganud uuele elule. Tänu teie ohvrimeelele ja abile on see pühakoda taas üles ehitatud. Mäletan, kui siin olid ainult varemed ja täna jõuavad koju tagasi ka selle kiriku varad. Nagu teame, võtsid kiriku varad kaasa 1944. aastal Rootsi lahkunud koguduseliikmed, et kaitsta neid Nõukogude Liidu repressioonide eest.
Täna oleme siin järgmise konkreetse sammu tunnistajad Teise maailmasõja tagajärgede likvideerimisel. Tänan kõiki, kelle töö ja pingutusena tänane päev sai teoks, ja soovin, et kunagi enam ei oleks samal viisil vaja päästa kiriku põliseid varasid.»
Varad paigutati selleks valmistatud kappi. Rõõmu oli aga üürikeseks ajaks, sest varad langesid varaste kätte. Tänu Eesti Politsei tublile tööle saadi varastatu käesoleval aastal tagasi ja on nüüdseks tagastatud kogudusele. Kokkuleppel koguduse, valla kodukandiühendusega on suur osa kirikuvarast deponeeritud Haapsalu Rannarootsi muuseumi hoiule.
Tiit Salumäe