Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kirikuvägivald – müüt või tegelikkus?

12.02.2004 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Möödunud nädalal šokeeris Eesti Ekspress oma lugejaid looga 10aastasest Rasmusest (nimi muudetud), keda koolivennad eriti jõhkralt ja sadistlikult piinasid. Lisaks tavapärasele peksmisele lõikasid poisid ohvril maha juuksed, pissisid suhu ja toppisid pärakusse käbi. Piinajaist vanim oli 14, noorim aga 7aastane, kes käis alles lasteaias.
Koolivägivallast on viimasel ajal palju juttu olnud. Kooliõpetajad ise taunivad säärast terminit ja viitavad sellele, et kooliseinte vahel toimuv vägivald ei ole veel koolivägivald. Noorsoopolitseinikud seevastu väidavad, et nendeni jõuavad vaid vähesed koolis toime pandud vägivallateod, sest koolid ei soovi pahandusi avalikustada.
Paar kuud tagasi kirjutas üks ametivend vaimulike listis, et viimane aeg oleks hakata avalikult kõnelema kirikuvägivallast, selle ilminguid paljastama ja selle põhjuste vastu võitlema. Reaktsioonid sellele üleskutsele olid väga erinevad. Mõni leidis, et probleem on üliaktuaalne, teine jälle arvas, et tegemist on pigem erandlike üksikjuhtumite põhjal tehtud eksitava üldistusega.
Mis on siis ikkagi kirikuvägivald? Kas nii peaks nimetama ametialast ebakompetentsust või võimu kuritarvitamist – kui praost on ebaõiglaselt kohelnud õpetajat või õpetaja organisti? Tõsi ta on, et juhtimisvigu tehakse mis tahes organisatsioonide mis tahes tasanditel ning inimlikke lahkhelisid, konflikte ja nendest tulenevaid hingehaavu ei õnnestu täielikult vältida ka kirikus.
Hoopis tõsisem küsimus on aga, kas kirik võib oma õpetuse, vaimse atmosfääri ja/või institutsionaalse korralduse kaudu soodustada vägivaldsust kui niisugust või tekitada koguni mingit spetsiifilist liiki vägivalda?
Möödunud suvel sain omaenda koguduses teada ühest vägivallajuhtumist, mis ei ole siiani lahendust leidnud: noormees, kes lõi aktiivselt kaasa koguduse tegemistes ja asus õppima teoloogiat, terroriseerib oma endist sõbrannat ja tema perekonda, ähvardades, jälitades ja pekstes neiut, kellega ta paar aastat tagasi kirikukooris tuttavaks sai. Olen endalt korduvalt küsinud, kas selle loo kiriklik kontekst on üksnes juhus?
Siinkohal tasub meenutada C. S. Lewise sõnu: «Kui jumalik kutsumus ei tee meid paremaks, siis teeb ta meid palju kordi halvemaks. Kõigist halbadest inimestest on religioossed halvad inimesed kõige halvemad.»
Rasmusega juhtunut kommenteerinud psühholoog räägib, et enamik laste kiusamislugudest ei tule välja. Alandamise ohvrid tunnevad kohutavat häbi ja usuvad, et vägivald on osaliselt neist endist tingitud.
Kui ohver või tema piinaja juhtuvad olema kristlased, siis võivad mõlemad vaikimisi eeldada, et kristlik alandlikkus nõuab ohvrilt (eriti kui selleks on naine või laps) tingimusteta alistumist, kurjale vastuseisust loobumist ja lööjale teise põse ettekeeramist.
Kirikuvägivalla fenomen võiks huvi pakkuda nii kirikujuhtidele, teoloogidele, psühholoogidele kui ka religioonisotsioloogidele. Surnuks vaikida seda aga ei tasuks.
Marko Tiitus

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)