Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kirikutöötajad kogevad tööd kutsumusena

28.08.2019 | | Rubriik: Kirikuelu

Värske magister Kadri Kesküla kolleeg Avo Üprusega EELK Diakoonia- ja Ühiskonnatöö sihtasutusest. Arhiiv

Tänavu kevadel Tallinna ülikoolis kaitstud magistritöös „Töö ja usu seosed argipäeva tähenduslikkuse otsingul“ uuris Kadri Kesküla, kuidas tajuvad kiriklikus organisatsioonis töötavad EELK liikmed vaimuliku ja ilmaliku vahekorda oma töös ja eraelus.

Uurimusest tuleb esile, et kirikus töötavad inimesed tajuvad oma ametialast tegevust Jumalast lähtuva kutsumusena ning töö kiriklikes organisatsioonides on toeks nende religioossele kasvamisele.
Sissejuhatuses rõhutab EELK Diakoonia- ja Ühiskonnatöö sihtasutuses diakooniasekretärina töötav Kadri Kesküla tõsiasja, et tänapäeva inimese suur osa ajast on täidetud ametialase tegevusega. Et inimene veedab lõviosa ajast töötades, avaldab see paratamatult mõju ka tema vaimsele tasakaalukusele.
Senistest uurimustest on tulnud välja, et mida enam on inimene oma töökorralduse peremees ning saab paindlikult sobitada pere ja vaba aja tegevusi, seda enam ta pühendub tööle ning teeb vabatahtlikult ületunde. Töö- ja muu elu sulanduvad nüüdisaegses lääne ühiskonnas üha enam kokku ning töö asetub kesksele kohale inimese elus. Väga levinud on enese määratlemine elukutse kaudu.

Reformatsioon tõstis töö ausse
On huvitav teada, et töö tõusis ausse seoses reformatsiooniga, mil tegevusala hakkas määrama inimese olemust. Vastupidiselt antiikajale, mil just vabaolu kõneles inimesest. Sotsioloog Max Weber väidab isegi, et protestantlik eetika ja kapitalismi vaim innustavad tööd tegema ning tuleviku tarbeks investeerima, sealjuures kasinalt ja karskelt elades.
2000. aastal maailma rikkamate inimeste kutsealasest tegevusest tehtud uurimusest tuli omakorda välja, et askeetlikku eluviisi järgides, kuid oma töösse mängulisusega suhtudes ollakse edukas. Mängulist suhtumist soodustab omakorda töö tunnetamine kutsumusena.
Kesküla magistritöö võttis fookusse seni EELKs uurimata küsimused. Kui varasemalt on uuritud küll kiriku töötajate hingehoiu- ning kommunikatsioonivajadusi, siis töö ja usu vahelisi seoseid pole siiani käsitletud. „Magistritöö eesmärk oli töötajate subjektiivsete narratiivide kaudu mõista töö ja usu vahelisi seoseid kiriklikus organisatsioonis Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku näitel,“ selgitab Kadri Kesküla, lisades, et teemale läheneti läbi kahe peamise uurimisküsimuse: kuidas töötajad kogevad oma tööd ja milliseid tähendusi sellele omistavad.

Neli vaimulikku ja neli ilmikut
Uurimuse tarbeks tehti kaheksa intervjuud. Neli usutletut olid vaimulikud, neli ilmikud; kõik kõrgharidusega ja ennast usklikena määratlevad. Vaba vestluse vormis tehtud intervjuudes uuriti, kuidas inimesed on jõudnud kirikliku töö juurde, mida nad hindavad ja mida ei hinda oma ametis. Intervjueeritaval lasti süüvida oma loosse, intervjueerija sekkus vestlusse nii vähe kui võimalik.
„Kaheksa intervjuu põhjal ei saa teha üldistusi, kuid uurimus aitab mõista, kuidas inimesed väljendavad oma mõtteid töö ja oma (isikliku) vaimsuse vaheliste seoste kohta ning milliseid tähendusi omistavad igapäevasele tööle. Andmete analüüsimisel joonistus välja lugu töö ja usu seostest kui elu läbivast kahekõnest Jumalaga,“ selgitab Kesküla.

Töö seotud usuga
Uurimusest selgus, et intervjueeritute jaoks on töö tihedalt seotud usuga. Mitu küsitletut rõhutas, et just usu pärast peavadki nad praegust ametit, sest see muudab usklikuna elamise lihtsamaks. „Jumala kogemine oma elus ja sellest tulenev usaldus muudab tähelepanelikuks Jumala suhtes ning samal ajal ka teiste inimeste suhtes. Jumala kõnetus tekitab intervjueeritavas aukartust ja tegutsemistahet,“ toob Kesküla näiteid intervjuudest.
Küsimusepüstitusel võimalikest vastuoludest töö ja usu vahel tuli intervjuudest esile, et vastuolud töö ja usu vahel võivad tekkida otsuste langetamisel, kui oma kristlikke väärtusi püütakse rakendada igapäevaellu olukordades, kus oma sisemist usku kohandatakse välismaailmaga. „Respondendid määratlevad end oma töö kaudu,“ toonitab Kesküla, lisades, et vaimulikel on samastumist oma ametiga rohkem, aga ka ilmikud ütlevad, et töö käib nendega kaasas.
Märkimisväärseid erinevusi vaimulike ja ilmikute vahel selles osas, kuidas nad oma tööd kogevad ning mõtestavad, ei tuvastatud, toonitab Kesküla, lisades, et vähesel määral tunnetasid vaimulikud tugevamat seotust oma ametiga. Ilmikud ehk EELKs töötavad mittevaimulikud on vaaginud sagedamini võimalust vahetada töökohta mõne muu ameti kasuks. Vaimulikud kaaluvad sel juhul pigem oma karjaseameti kõrval töötada ka kusagil mujal.
„Käesoleva uurimuse huvitavaim järeldus on, et respondentide tööle annab tähenduse nende usk Jumalasse. Nad ei koge oma ametit töökohana, vaid vastusena Jumala kutsele. Töö on neile Jumala arm, mille tunnetamine tekitab tänulikkust,“ toonitab Kesküla. Tema magistritöö kinnitab mitmeid eelnevaid uurimusi, et vaimsus töökohal suurendab töötajate heaolu.
Liina Raudvassar

Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast! (Lk 18:31)