Kirikutekstiilid peegeldavad koguduse hinge

05.04.2006 | | Rubriik: Määratlemata

Soome tekstiilikunstnik Päikki Priha
rääkis märtsi lõpul Tartus peetud tekstiiliseminaril Soome kirikutekstiilide
ajaloost ja tänapäevast.

Rohke pildimaterjaliga ettekandest jäi kõlama
see, kui oluline on kunstnikule  mõttes
ja paberil komponeerida läbi 
kirikuarhitektuur, inimlikud eelistused, Piibli sõnum, moesuundumused ja
veel tuhat pisiasja, et sünniks ilus, kõnekas ja kasutuskõlbulik tulemus.


Päikki Priha peetakse
soome kirikutekstiili oluliseks arendajaks ja teadlaseks, kes praktilise
tegevuse kõrval hindab kõrgelt teaduslikku käsitlust.

Miks kirikutekstiile uuendatakse?

Tekstiilid on suhteliselt lühiealised, need
lähevad korrast ära. Rõivast võib ju hoida ja hooldada ükskõik kui hästi, aga
see määrdub või rebeneb ikkagi. Nagu meie 
riidedki.

Ka kirikutekstiile mõjutab mood – tuleb
uusi tavasid, nt jumalateenistuse korda uuendatakse. Vaimulikud liiguvad palju
ringi ja võtavad midagi teistelt üle, ka riietusse. Lisandub moedetaile, ajaga
tahetakse kaasas käia. Stoola tuli ju 50 aastat tagasi uuesti kasutusele,
kuigi  vana algupärane rõivas.

Põhjuseks võib olla ka kiriku uuendamine,
siis leitakse, et vanad tekstiilid ei sobi enam uude miljöösse. On ka nii
olnud, et tuleb kirikus mingi tähtpäev, näiteks 100. aastapäev, sel puhul
tellitakse uued tekstiilid. See on asjade loomulik käik. Kirikutekstiilid ei
ole ju muuseumieksponaat,  vaid
praktilises elus kasutamiseks.

Ettekandes ütlesite, et kunagi olid soome
kunstnikud veidi ajast ees, pakkusid julgeid ideid, mida kogudustes  heaks ei kiidetud ja mis jäidki kavanditeks.

Mõnikord juhtus küll nii, aga tänapäeval
seda enam öelda ei saa, sest kunstnikud teevad kogudusega koostööd ja püüavad
soove arvestada. Varem, kui kirikud olid niiöelda rohkem kiriku moodi, siis
oldi konservatiivsemad ja 
käsitöömeistrite ja kunstnike ideed jäidki kavanditeks. Kuid ka
tänapäeval on selliseid liikumisi, kes leiavad, et kirikus on oluline ainult
sõna ja muu on kõrvaline – siis tuleb ka sellega arvestada.

Ehkki kunstnikud tahavad olla ajast ees,
püütakse leida kompromiss. Kunstnik  ei
tohi teha oma monumenti, vaid tema eesmärgiks on töötada välja selline
lahendus, mis arvestaks kirikut, koguduse soove ja mis lõpptulemusena  maksimaalselt hästi koguduses vastu võetakse.
Parim tunnustus on see, kui kogudus ütleb, et just sellist me tahtsime.

Mis on esimene asi, mida silmas pidada, kui hakata
kirikutekstiili kavandama?

Sõltub muidugi sellest, kas on tegemist uue
või vana kirikuga. Loomulikult tuleb enne tööle asumist kohapeal käia. Mina
püüan oma töös hankida võimalikult palju ka taustateadmisi: vaatan pilte, uurin
kiriku ajalugu, küsitlen inimesi ja küsin kindlasti ka tulevastelt
kasutajatelt, mida nemad minult ootavad.

Kui kiriku kujundamisega tegeleb arhitekt,
pean nõu ka temaga. Kavandid arutame koos kogudusega läbi, saab esitada
küsimusi ja oma arvamust avaldada. Inimeste seisukohti tuleb kindlasti arvestada,
ja muidugi tuleb arvestada ka rahasummaga, mida selleks tööks saame kasutada.
Oluline on, et vägisi ei tohiks kellelegi midagi pähe määrida.

Minule on tekstiilide juures olnud alati
väga tähtis uurimuslik osa, tahan  koguda
võimalikult palju andmeid, sest mida enam ma näen juuri, mõnikord tunnetan
isegi koguduse hinge, siis see on parim, sellele tahaksin rajada uue kavandi.

Kui kunstnik kavandab rõivaid
piiskopile,  kas  ta mõtleb siis esmalt inimesele või ametile?

Eelkõige mõtleme siiski ametile, sest mõne
aja pärast võib tulla uus piiskop, kes sama kaasulat kasutab. See on muidugi
tänapäeval omamoodi väljakutse, kuna piiskop võib olla ka naine, kellele ei
pruugi sobida sama rõivas, mida kandis pikka kasvu meespiiskop.

Et kirikus tänapäeval teenivad ka
naisvaimulikud, siis teeb see muidugi töö keerukamaks, peab ju välja töötama
sellise mudeli, mis sobib nii mehele kui ka naisele. On küll olnud ka
erandlikke juhtumeid, kus ühes koguduses tehti eraldi rõivakomplektid mees- ja
naisvaimulikule, sest seal oli ligi 2meetrine mees ja lüheldast kasvu naine.

Meie piiskop Eero Huovinen on öelnud, et
kui ta paneb piiskopiriided selga, siis ta tunneb ennast tõeliselt piiskopina,
keskendub paremini oma tööle; nagu arst, kes valgesse kitlisse riietudes elab
töösse paremini sisse. Kui kunstniku loomingule selline hinnang antakse, siis
tunned, et töö on õnnestunud.

Tavapäraselt on  kirikutekstiile valmistatud siidist, sametist
ja villasest kangast. Kas on ka materjale, mis kirikusse ei sobi?

Need on tõepoolest tavapäraseimad
materjalid. Ja tegelikult  sobib küll iga
materjal, mille kohta võib öelda, et see on tekstiil. Ja see ei pea ju
tingimata olema villane või puuvillane, tänapäeval on nii palju erisuguseid
materjale. Ometi on kunstnikud kokku leppinud, et kunstmaterjalid, näiteks
nailon või plastik, aga ka nahk ei sobi. Olen korra näinud Norras nahast
kaasulat – see oli väga omapärane ja võõristav. Tekstiilil on ju ka sümboli
väärtus, tuleb arvestada, mida näiteks Piiblis on tekstiilide kohta öeldud,
nahast ei räägita seal küll kusagil. Seepärast tundub ka plastik kirikus väga
võõras.

Milliseid kogemusi on teil Eestist?

Nägin hiljuti Anu Raua töid, need on väga
kõnekad ja suurepäraselt valmistatud. Sügisel ühel seminaril esitles Marju
Raabe Eesti kirikutekstiile ja Reet Talimaa näitas Viljandi  kiriku kavandeid – väga huvitavad ja
professionaalsed. See on hea algus; ja kuigi teil on vahepeale jäänud suur
tühimik, on siit hea edasi minna. Teil on väga andekaid tekstiilikunstnikke.

Paljudes kogudustes võib näha kiriku
põrandal koguduse ustava liikme kangastelgedel kootud vaipa või altaril osava
kodukäsitöölise tikandeid-heegeldusi. Kuidas teie kunstnikuna sellesse suhtute?

Ka see on kahtlemata kunst, samas on
enamatki – oskus, traditsioon, mis kindlasti armastuse ja hingega tehtud. On ju
hea teada, et on inimesi, kes veel oskavad ja tahavad teha käsitööd ning
tunnevad keerulisi tehnikaid ja töövõtteid.

Osalt ka seepärast meeldivad mulle väga Anu
Raua tööd, selles on kõrget kunsti, aga ka palju käsitöölise meisterlikkust,
mälestusi.

 

Päikki Priha

Soome Tarbekunsti kõrgkooli tekstiili- ja
rõivadisaini professor.

Kaitses 1991. aastal doktorikraadi «Soome
Käsitöö Sõprade Seltsi kirikutekstiilid».

1982. aastal kavandas esimesed tekstiilid
Lieksa kirikusse, hiljem kavandanud tekstiile ligikaudu 40 kirikule, sealhulgas
Kuopio, Helsingi, Lapua, Tampere ja Espoo piiskopkondade piiskopirõivad.

Aastatel 1998 –2004 kavandas tekstiilid
Helsingi toomkiriku, selle kabeli ja krüpti jaoks.

Kavandanud ka Sibeliuse Akadeemia, Jyväskylä
ja Joensuu ülikoolide rektorite keebid.

2004. aastal sai Soome kiriku
kultuuripreemia.

Teda on nimetatud Soome kirikutekstiili
uuendajaks, kunstniku ja teadlasena on ta ühendanud praktilise töö
uurimuslikuga.

Küsitles

Lea Jürgenstein

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)