Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kirikute ühisosast tasub kinni hoida

23.12.2020 | | Rubriik: Persoon kaasajast
Teoloogiadoktor Arne Hiob võtab Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus peetud kontsertpalvusel Eesti Kirikute Nõukogu oikumeenilise aastapreemia vastu rõõmsa meelega. Urmas Roos.

Eesti Kirikute Nõukogu oikumeenilise aastapreemia sai sel aastal Tallinna Jaani koguduse õpetaja Arne Hiob teenete eest kirikute ühisosa hoidmisel.

Otsust Eesti Kirikule kommenteerides selgitab EKNi tegevsekretär Ruudi Leinus, et oikumeenilise preemia konkursile laekus tänavu neli esildist: „Nelja kandidaadi hulgas oli kaks üksikisikut, üks kogudus ja üks mittetulundusühing.“ Tema sõnul tegi kümne liikmeskiriku esindajatest koosnev komisjon otsuse kinnise hääletuse käigus.

Võitjaks tulnud kandidaadi puhul hinnati tema tegevust vaimulikuna, õppejõuna ja paljude raamatute autorina, samuti väärtustati tema giiditööd Piibli ja kristliku kultuuriga seotud maades. Ruudi Leinus toonitab, et pastor Hiobi kandidatuuri kasuks kõneles tõsiasi, et tema tegevus ületab laialt ühe konfessiooni piiri. 

Tuum on üks

Usutluses Eesti Kirikule tunnistab Arne Hiob, et on kõrge tunnustuse üle südamest rõõmus, sest peab oikumeeniat valdkonnaks, kus on püüdnud sisuliselt tegutseda.

Millise tundega võtad vastu oikumeenilise autasu?

Arne Hiob: Rõõmsa tundega. Olen oma tegevuses ikka oikumeeniast lähtunud. Arvan, et kõik kirikud peaksid üksteiselt midagi õppima, sest igal kirikul on oma tugevad küljed. Kui meie rõhutame luterlastena, ja õigusega, oma hariduse külge ning leiame, et pakume teistele selles osas eeskuju, siis on meil omakorda teiste kirikute pärandist mõndagi õppida. 

Ortodoksid rõhutavad, et Kristuse ilmutus on seesama kõikidel aegadel. Katoliiklased pakuvad samuti universaalset elementi. Mitte et meie luterlastena peaksime paavsti suhtuma nagu katoliiklased, aga näiteks meediafiguurist arvamusliidrina me paavsti ju võime tunnistada. Kui paavst väljendab mingeid kristlikke seisukohti, siis tajume, et ka meie nimel on kõneldud. 

Niisamuti võivad olla vabakogudused oma otsiva vaimuga eeskujuks. 

Nii et kirikutel tasub ühisosast kinni hoida, rõhutada oikumeenilist printsiipi?

Kirikute üksteisele lähenemine on midagi, mis on oluline. Kindlasti ei ole loota nähtava ühtsuse saamiseks kiireid lahendusi ja kokkuleppeid. Seda ei saagi eesmärgiks seada, kuna me ei pea kõiki asju n-ö oma eluajal nägema, aga kirikute üksteisele lähenemine peaks küll olema üldine hoiak. 

Mis aitab ühisosa näha, seda mõista?

Ühise osa otsimine on midagi, millele iga kirikuliige võiks mõtelda. Tunnistada, et kõikidel kirikutel on 2000aastane ühisosa, üks ja seesama. Seda saab mõista lugedes kasvõi läbi apostliku usutunnistuse ja võtta tekstis seisvat tõena. Väliselt on erinevusi ja ka õpetuslikult on erinevusi, aga tuum on üks.

Kui läänes on inimestel komme käia muutuvate aegadega kaasas, lastes ennast uutest suundumustest mõjutada, siis oikumeeniline ühtsus alalhoidlikumate konfessioonidega võiks selle tendentsi kahjuliku mõju eest meid hoiatada. 

Oleme seotud ilmutusega, mis on Kristuses kõikide kirikute jaoks antud. Kus usutakse Kristusesse ja ühte ilmutusse, seal on valgus kohal. Kristus ühendab kõiki kirikuid. Millal lõpuks nähtav ühtsus tuleb ja kas meie saame seda näha, ei tea, aga selles võime kindlad olla, et peale selle maailmaajastu lõppu saavad kirikud ka nähtavalt kindlasti üheks.

Tervikuks liitja Kui kaugele saab minna oikumeenilise vaimsuse otsingutega? Uku Masing söandas näha ühisosa ka eri­nevate religioonide vahel.

Sellele on keeruline vastata. Mitte keegi meist ega ka Uku Masing ei ole ilmeksimatu. Ta on võtnud käsitleda teisi religioone ja kindlasti võib nende asjade üle mõelda, aga tulemus jääb siiski hüpoteetiliseks. Teiste usundite ühisosaks võtmist, kui juudid välja jätta, ma ei riskiks. Ka otsijad teistes religioonides kuuluvad lõppude lõpuks ühtsesse seosesse, aga mismoodi täpselt, seda on raske öelda.

Sinu kandidatuuri kasuks rääkis viljakas kirjastustegevus. Vaid üks näide – oled koondanud katoliiklasest Fanny de Siversi kirjutised neljaks mahukaks köiteks.

Fanny de Sivers on superhea kirjutaja. Ja väga viljakas. Tema ja Toomas Paul on meedias enim silma jäävad kristlikud autorid. 2005. aastal väljendati mõtet anda välja Fanny de Siversi kogutud teosed. Kui nägin, et ka pärast tema surma 2011. aastal seda ei tehtud, sain aru, et ei saa teiste peale loota, vaid tuleb ise ära teha. Hakkasin siis tema väga mitmetes väljaannetes ilmunud esseistikat kokku koguma ja sellest tuli neli köidet. Natuke jäi üle ka tekste, mis on ehk vähem loetavad, aga mida võib vaikselt viiendaks köiteks kõrvale panna, eeldusel, et materjali veel lisandub.

Kuivõrd olid enne toimetamist Siversi kirjatöödega tuttav? Mis oli üllatuseks?

Kuigi arvasin, et olen Eesti ajakirjanduses ilmunu kõik läbi lugenud, siis ometi leidsin veel, mida polnud näinud. Mõnigi artikkel Loomingus ja ajakirjas Teater, Muusika, Kino olid lausa uudiseks. Suurimaks üllatuseks ja elamuseks olid leiud Rootsis ilmuvast Eesti Päevalehest, ja kõik need artiklid, kus Fanny kirjeldab Pariisi olustikku. Ka New Yorgi eesti lehes on ta kirjutanud. Arvan, et pudemete tervikuks liitmine neljas köites pakub koguteoste näol nauditava lugemise.

Reis on rikastav väljakutse Veel toonitati sinu missiooni vaimuliku giidina. On sul endal ülevaade, mitu rühma oled Iisraeli viinud?

Kui ma üldse midagi täpselt mäletan, siis on need püha maa külastused. Olen käinud 26 grupiga, seega 26 korda. Kümme aastat. Tegelikult 2008. aasta sügisel esimene kord, aga regulaarsemalt 2010. aastast kuni 2019. aasta sügiseni. Sel aastal jäid planeeritud reisid koroona tõttu ära, aga huvilised küsivad endiselt, millal saame minna. Loodan, et saame õige pea.

Iisrael pole siiski ainus reisisiht, kuhu huvilisi viid. 

Mis puudutab teisi reise, siis tooksin esile Roomat. See linn ei ole nii paavstikeskne, nagu võiks ekslikult arvata. Algkristlus, antiik- ja keskaeg on kihistused, millele keskendume. Rooma on seiklus.

Huvilisi on jagunud. Mida need retked sulle endale pakuvad?

Mulle on need reisid tohutuks ennast rikastavaks väljakutseks. Rääkida läbi uuesti kogu sündmustik, viidates paikadele, millest loeme Piiblis. Ametivend Marek Roots ütles kord, et kuule, Arne, sa ju reisi aegu kogu aeg jutlustad. Tuleb nõustuda, sest mul on tõesti tavaks siduda ekskursiooni juhtides ka informatiivne teave jutlusliku laadiga. See on katkematu jutlus, milles sõnumiks on kuulutus Jeesusest Kristusest, kes on maailma valgus. Kui jõuame temaga seotud paikadesse, muutub sõnum elavaks. Arvan, et just see võlubki minu grupi liikmeid. Ja ka mind ennast. 

Liina Raudvassar

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)