Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kirikute Maailmanõukogust Norra esipiiskopiks

11.03.2020 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Olav Fykse Tveiti jaoks on oluline, et kirik kiidab heaks ka teisi usu väljendusvorme peale teadmiste, näiteks ülistust. Kirkebilder, Vikipeedia

Olav Fykse Tveit on praegu Kirikute Maailmanõukogu peasekretär, kuid valiti ühehäälselt Norra luterliku kiriku uueks esipiiskopiks.

Norra kiriku esipiiskop pole peapiiskop, vaid teda kutsutakse preses’eks ehk esipiiskopiks (primus inter pares). Ta on nagu Rootsi peapiiskopi puhul piiskop erilise esindusmandaadiga. Esipiiskop on see, kes kutsub kokku piiskopliku nõukogu ja on piiskoppide juht. Ta on avalikus ruumis piiskoppide eestkõneleja, kuid tal pole õigust anda juhtnööre, kuidas teised piiskopid peaksid käituma ühes või teises küsimuses.
Seega ei saa teda päris võrrelda EELK peapiiskopiga, kelle suhteline võim on suurem. Aga need erinevused on seotud ka sellega, et EELKs on vaid üks piiskopkond, samas kui Norras on kokku 11 piiskopkonda. Esipiiskop Tveit saab lisaks esipiiskopi rolliga seonduvatele ülesannetele Trondheimi linna (Nidarosi toompraostkonna) piiskopiks. Nimelt asub esipiiskopi tool vana keskaegse Nidarosdomeni ehk Püha Olavi katedraali läheduses Trondheimi kesklinnas.

Sidemed Eestiga
Tveit on hetkel endiselt Kirikute Maailmanõukogu peasekretär, kuid oli nõus andma Eesti Kirikule väikese telefoniintervjuu Genfist. Ta nendib, et tal on olnud Eestiga sidemeid küll. Peaaegu 20 aastat tagasi, kui EELK poolt pöörduti abipalvega Norra luterliku kiriku poole, tuli küsimus kirikutevahelise nõukogu lauale, kus Tveit oli juht. Ta oli see, kes aitas EELK-l saada kontakti Norra misjoniseltsiga (NMS). Praegugi on NMSil mitu projekti EELKs.
„Lisaks käisin Eestis seoses luterlike ja anglikaani kirikute oikumeenilise Porvoo lepingu allkirjastamisega 1990. aastatel. Siis toimusid allkirjastamis­tseremooniad Tallinnas, Londonis ja Nidarosis (Trondheimis). Olen olnud Tallinnas ka seoses Leuenbergi oikumeenilise leppega, seal olin teiste hulgas koos tolleaegse peapiiskopi Jaan Kiivitiga,“ meenutab Tveit.
Küsimusele, mis on Norra luterliku kiriku suurimad väljakutsed praegu, vastas Tveit: „Suured vanad rahvakirikud Euroopas kaotavad praegu igal pool liikmeid. Minu jaoks on oluline keskenduda rohkem sisule kui numbritele. Peame tegema seda, mis on kiriku peaülesanne – kuulutada evangeeliumi ja kutsuda inimesi elama Kristuse järgijatena. Ja me peame tegema seda – see on minu jaoks oluline – vastavalt sellele, kuidas maailm täna välja näeb.
Üks teine teema, mis minu jaoks on oluline, on see, et luterlikus traditsioonis oleme rõhutanud väga usu sisu, katekismust, leeriaega jne, mis iseenesest on hea. Aga samaaegselt on see andnud sellise fookuse, et usku võrreldakse tihti teadmistega. Siin on oluline, et kirik kiidab heaks ka teisi usu väljendusvorme kui teadmisi, näiteks ülistust – worship.“
Uus Norra esipiiskop väljendas oma toetust nii-öelda homoabielude suhtes juba enne, kui ta sai Kirikute Maailmanõukogu peasekretäriks: „Ma olen endiselt seda meelt, et peab olema võimalik elada ühes kirikus kahe arvamusega abielu küsimuses. Kirikujuhina on minu jaoks oluline respekteerida mõlemaid seisukohti ja otsida nõusolekut mõlemast küljest sellele, et me oleme nõus sellega, et me pole nõus.“
Praegu ei saa ükski Norra kogudus keelata abielu sõlmimist kahe mehe või kahe naise vahel nendes kirikutes ja nende koguduste nime all. Ainult kiriku töötajad võivad keelduda osalemast selles. Kas siis on mõlemad seisukohad samal viisil austatud? „Seda küsimust ma praegu ei soovi kommenteerida,“ ütleb valitud esipiiskop.

Valiti ühehäälselt
Kui Olav Fykse Tveiti valiti uueks kiriku esipiiskopiks, sai ta kõigepealt ühehäälselt nomineeritud teiste piiskoppide poolt. Seejärel sai ta ühehäälselt valitud Norra kirikuvalitsuse poolt. Kunagi varem pole esipiiskoppide valimisel sellist üksmeelt olnud. Tveiti valimisel olid otsustava tähtsusega eelkõige tema kogemused sildade ehitamisest Kirikute Maailmanõukogus. Samamoodi nagu maailma kirikute vahel on lõhenemisi ja dialoogivajadust, leiavad kiriku juhid, et dialoogi on praegu tarvis ka Norra kirikus.
Pärast homoabielude heakskiitmist ning selle uue õpetuse ja talituse sisseviimist Norra luterlikku kirikusse on need, kes tunnevad ennast kaotajatena, pigem konservatiivsed. Eriti piirkondades, kus palvemaju on palju, on inimesed jäänud Norra kirikust eemale ja loonud hoopis uusi kogudusi palvemajadesse. Paljud neist kuuluvad mõnesse Norra misjoniühingusse, mis traditsiooniliselt on kuulunud Norra kiriku alla, kuid enam mitte, nagu näiteks Normisjon ja Misjonssambandet. Ka hulk kirikuõpetajaid on lõpetanud oma teenimise Norra luterlikus kirikus (täpne arv puudub).
On ka loodud võrgustikorganisatsioon Frimodig Kirke (’Julge Kirik’). Nendel on palju toetajaid, kuid liikmete nimekirjas on enamasti kiriku töötajad – umbes 400. Neist ümmarguselt 120 on kirikuõpetajad, kellest neljandik pensionil. Osa nendest vaimulikest ei usalda oma piiskoppi ja pole temaga armulauaosaduses ehk ei võta piiskopi käest vastu armulauda. See on tegelikult märk kiriku lõhenemisest. Selle üle oli muide suur arutelu, mis lõppes järeldusega, et piiskop ei saa sundida oma töötajat võtma temalt vastu armulauda.
EELKga koostööd tegeva Norra Misjoniseltsi (NMS) ametlik seisukoht on jätkuvalt see, et abielu sõlmitakse ühe mehe ja ühe naise vahel. Siiski ei ole NMS loonud omaenda kogudusi, vaid töötab koos Norra kirikuga. See on ühtlasi seotud sellega, et NMS on misjoniorganisatsioonidest kõige „kiriklikum“, tehes koostööd juba eksisteerivate kirikutega.
Kommenteerides uudist sellest, et uus kirikujuht on Olav Fykse Tveit, valis NMSi peasekretär Jeffrey Huseby pigem positiivse vaatevinkli. Tveit teab, et kirik on globaalne, ta teab palju kirikute väljakutsetest ja vajadustest üle maailma ning saab olla NMSile nõuandjaks meie ülesannetes, arvab Huseby, kes muide kevadel astub tagasi oma ametist ja annab NMSi juhtimise üle Helge S. Gaardile.
Norra luteri misjoniliidu (NLMi) peasekretär Espen Ottosen, kes on Norra meedias kõige nähtavam konservatiivne kristlane, võtab uudise veidi teistmoodi vastu. „Kahjuks on Tveit andnud teada, et ta toetab sooneutraalset arusaama abielust. Seetõttu puudub meil vaimulik usaldus uue esipiiskopi vastu,“ ütleb Ottosen Norra kristlikule ajalehele Dagen. Siinkohal võib lisada, et ka endine esipiiskop Helga Haugland Byfuglien oli samasooliste paaride abiellumise pooldaja. Hetkel on Norra üheteistkümnest piiskopist viiel abielust traditsiooniline arusaam, kuid ka nende piiskopkondades laulatatakse samasoolisi paare.

Teisi väljakutseid
Peale eriarvamuste homoküsimuses on loomulikult palju muid asju, millega uus esipiiskop peab tegelema. Ristimiste ja leeriõnnistamiste arvud on viimastel aastakümnetel päris dramaatiliselt langenud, eriti Oslo piirkonnas. Siin mängib Norra kiriku sisestest lahkarvamustest palju suuremat rolli ühiskonna sekulariseerumine.
Norra kirik pole enam ka riigikirik. Kui 1960. aastal ristiti 97 protsenti Norra vastsündinutest Norra kirikus, siis 2006. aastaks oli see protsent langenud 74ni ja 2016. aastaks 55ni. Leerilaste arv on samuti vähenenud – 93 protsendilt (1960) 60 protsendile (2016). Ainuke kiriklik talitus, mis endiselt on ülekaalukalt tugev, on matus. 2016. aastal maeti kiriklikult 89 protsenti surnutest. Siin mängib rolli nii viimse hüvastijätu lootus sellest, et Jumal ikkagi on olemas ja päästab, ning ka see, et eakate seas on suur ülekaal kirikuliikmeil.
Teine väljakutse on see, et praegu läheb väga palju kirikuõpetajaid pensionile, kuid teoloogiaõpilaste arv on liiga väike selleks, et neid asendada. See annab eriti valusalt tunda maakogudustes.
Kolmas väljakutse Norra luterliku kiriku jaoks on seotud kiriku sõnumiga. Kiriku liikmete ja piiskoppide arusaamad on väga erinevad ja keeruline on saavutada üksmeelt. Paljudele tundub, et kui piiskopid midagi piiskopkonna nimel ütlevad, on teema tihti seotud kas keskkonnakaitse, pagulaste või ilmaliku õiglusega. Nendes küsimustes on enamasti üksmeel, paljudes teistes küsimustes mitte.
Nii on ka kirikuõpetajatega – nad on väga erinevad. Üks kuulutab innukalt klassikalist evangeeliumi ja teeb kõik võimaliku selleks, et näha usu kasvu koguduses. Teine räägib pigem poliitilist sõnumit ja rõhutab kiriku rolli ühiskonnas.
Kui sellest kirjust pildist siiski midagi positiivselt välja tuua, siis näiteks seda, et hoolimata erinevatest vaatevinklitest ja süüdistustest valeõpetuses toimub teoloogiline arutelu vähemasti kiriku töötegijate vahel enamasti venna- ja õearmastuse ning vastastikuse austuse vaimus. Positiivne on ka see, et on kogudusi, kus vaatamata talituste arvu vähenemisele on midagi uut sündimas ja kasvamas.
Magne Mølster

Nõnda peab ülendatama inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu. (Jh 3:14b,15)