Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Kirikute arhiivid kannavad ajalugu, 2.

20.04.2005 | | Rubriik: Järjejutt, Kirikuelu

2.
(Algus EK nr 17, 13.04)

Arhiiviruumid ja nende sisustus

Suhteliselt vähestel kogudustel on spetsiaalsed arhiiviruumid. Üsna levinud on, et arhiivi hoitakse kantselei lahtistel riiulitel, kappides või pappkastides kogudusemaja nurgas. Sageli puudub arhiivi hoidmiseks sobiv mööbel. Vahel, kui mõni olemasolev kapp või riiul oleks arhiivile ideaalne, on see näiteks taara või majapidamistarvete hoiukoht.

Üldkasutatavate ruumide suurimaks puuduseks on kõrvaliste isikute takistamatu juurdepääs (näiteks asuvad kapid kirikus). Ühes koguduses asub koguduse iseseisvumisest alates terviklikult säilinud arhiiv kiriku eeskojas lukustamata kapis. Arhiivi füüsiline korrastamine algab sobiva ruumi ja mööbli leidmisest.

Arhiivinimistud

Arhiivinimistud olid 2003. a 59 kogudusest üheksal ja 5 praostkonna arhiivist kolmel. Arhiivinimistutest ei osata paljudes kogudustes puudust tunda. Tavaliselt teab keegi, kus arhiiv asub ja mida sisaldab. Aruannete, meetrikate ja personaaliate kõrval vähemtähtsana näivad arhiiviosad (kassadokumendid, kantslikladed, laululehed) ei pälvi reeglina suuremat tähelepanu.

Ikka arvatakse, et üks või teine asi ei peaks kuuluma arhiivi – kas on mõni dokument liiga värske või mõni paber liiga räbaldunud. Tihtipeale puudub teadmine ja isegi ettekujutus, et suurima väärtuse moodustab koguduse arhiiv tervikuna.

Arhivaalide füüsiline seisukord

Olulisematest arhivaalidest on halvimas füüsilises seisukorras personaalraamatud. Valdavalt on kogudustele alles jäänud vanemate personaalraamatute algusaastaks 1926, aga leidub ka 1930-1940ndatel alustatuid.

1950. ja 1960. aastatel on enamikes kogudustes, mõnel pool juba paarkümmend aastat varem, personaalraamatute asemel sisse seatud koguduseliikmete alfabeetilised kartoteegid. Need on vaieldamatult üheks enimkasutatud arhivaalide liigiks nii koguduse igapäevasel asjaajamisel kui ka eraisikute poolt. Massilist kasutamist leidsid personaaliad ajavahemikus 1992-1994, mil omandi tagastamise protsessis hangiti kirikukirjadest vajalikke tõendeid sugulussidemete tõestamiseks. Toonase aktiivse kasutamise tagajärjel räbaldus valdav osa koguduste personaalraamatutest.

Probleemiks on personaalraamatute hoidmine. Sageli on need suureformaadilised vanad raamatud laotud viie-kuue köite kaupa üksteise peale virna. Kui numbrid ja muu markeering köite seljal on aja jooksul kulunud, ei ole võimalik otsitavat köidet kohe ära tunda.

Vajaliku raamatu leidmine eeldab kõigi köidete põgusat läbilappamist, mille järel asetatakse nad kõrvale (tihti juhuslikule alusele, kust nad võivad kukkuda). Selliselt kuluvad ühe sissekande otsimisel füüsiliselt kõik olemasolevad personaalraamatu köited.

Mõneski koguduses on neist järele jäänud vaid rebenenud-kapsastunud-kulunud raamatupuntrad. Personaalraamatuid, nagu ka kiriklike ametitalituste raamatuid on kogudustes peetud ainult ühes eksemplaris. Seetõttu vajaksid hinnanguliselt u 90% EELK kogudustes asuvatest 20. saj personaalraamatutest restaureerimist. Võrreldes personaalraamatutega on ametitalituste raamatud paremini säilinud.

Foolioformaadis või sellest suuremate personaalraamatute paremaks hoidmiseks on hädavajalik neid säilitada riiulitel, kus ühele köitele on varutud omaette laud. Selline hoiustamisviis tagab erinevalt virna laotud raamatukuhjast köite maksimaalse säilivuse.

Nii on kergem ja mugavam juba tõstmisel füüsilist jõudu vajavaid suureformaadilisi raamatuid käsitseda. Probleemil poleks vaja peatuda, kui paaris koguduses ei hoiustataks alaliselt kuut-seitset soliidset suureformaadilist 10sentimeetrilise paksusega raamatut virnalaotuna kumerapõhjalisel toolil.

Aines

Kaheksa praostkonna koguduste lõikes jäi 17. sajandisse ühe, 18. saj nelja, 19. saj 50 ja 20. saj 48 koguduse/praostkonna vanima arhivaali algusaeg. Lünklikult ja juhuslikult säilinud arhivaalide sarja kõrval joonistus mitmes koguduses välja mõni, koguni paarisadat aastat kattev, arhivaalide ja kirikuraamatute aegrida.

Terviklikumatest kirikuraamatute sarjadest võiks nimetada armulaualiste-, konfirmeerimiste-, personaal-, protokolli- ja arveraamatute seeriaid.

Kirjeldamisel ei saanud päriselt mööda minna kogudustes leiduvatest 17. ja 18. saj raamatutest. Vaatamata sellele, et raamatud peaksid kuuluma koguduse raamatukokku, pidasin vajalikuks liita vähemasti üle kahe- ja kolmesaja aasta vanused raamatud arhivaalide loendisse. Enamik kirjeldatud raamatutest ei ole kantud muinsuskaitseregistrisse ja ei kajastu koguduste inventaariumites.

Ilmselge rariteedina võib nimetada ühes koguduses asuvat Ehsti-Ma Laulo-Rahmat Tallo-Rahwa Kohli- nink Kirko-Lapsede tarbix kud Jummala Auwux ninda welja-sähdut. – Rähvli- echk Tal-Linnas Trükkis sedda omma Warra nink Kullo lebbi Christoff Brendeken 1693. Ahstal. See väikeseformaadiline nahkköites lauluraamat on ainuke 17. sajandist pärit eestikeelne raamat 8 praostkonna lõikes.

18. ja 19. saj pärinevaid raamatuid leidub kogudustes juba arvukamalt. Need on kuulunud kogudustele (altaripiiblid, saksa koguduse lauluraamatud) või õpetajate isiklikesse raamatukogudesse (teoloogiline või muu kirjandus). Esineb kogudustele kingitud või annetatud köiteid.

Tihti leidub neis raamatuis pühendus või omanikumärge. Seetõttu omab üks või teine märgistatud raamat erilist väärtust just kohapeal, konkreetses koguduses ja kultuuriloolises kontekstis.

Kirjeldamise käigus tegin võimalusel kõigist koguduses olemasolevatest pitsatitest ja nurgastampidest endale jäljendi – fikseerisin koguduste ajaloolised ja praegu kasutatavad pitsatid. Pitsatite kaardistamise eesmärgiks oli saada ülevaade kogudustes säilinud ajaloolistest pitsatitest ja teavitada kogudusi, et ka kehtetud pitsatid ja kulunud nurgastambid on koguduse arhiivi rikastavad esemed ning väärivad alleshoidmist. Kogudustes on säilinud omajagu isegi 19. saj algusest pärinevaid pitsateid.

Kirikuarhivaalid eravalduses

Kirikuarhivaale asub nii endiste, praeguste koguduse töötegijate kui ka kirikuga mitteseotud eraisikute käes. Koguduste arhivaale on aja jooksul sattunud kollektsionääride valdusesse. Vaatamata sellele, et tegemist on kiriku varaga, on antikvariaatidesse müüki sattunud kirikuarhivaalide puhul väga raske kindlaks teha, kellele need tegelikult kuuluvad või kuuluma peaksid.

Koguduseliikmete kodudes asuvad kirikuarhivaalid peamiselt sellepärast, et kogudusel puudub kantselei ning kirik ei ole alati arhivaalide hoidmiseks kõige sobivam. Enamasti hoitakse arhiivimaterjali kodus väikestes ja oma õpetajata kogudustes.

Kirikuseaduse kohaselt vastutab arhiivi eest koguduse vaimulik. Igal kogudusel tuleks välja selgitada, kelle käes asub koguduse arhiivimaterjale. Asendamatuks abiliseks oleks siin arhiivinimistu. On lubamatu, et koguduse arhiivivara on laokil või mõne kirikuga mitteseotud inimese juures kodus.

Praostkondade arhiivid

Omaette probleemiks on praostkondade arhiivide küsimus. Kehtiva korra kohaselt peaks praostkonna arhiiv uue praosti valimise järel asukohta vahetama ehk asetsema praosti koguduses.

Praeguseks on välja kujunenud olukord, kus praostkondade arhiivid, kui neid enam jooksval asjaajamisel ei vajata, jäävad endise praosti kogudusse maha. Reeglina ei pöörata mahajäänud arhiivile praostkonna tasandil enam tähelepanu ja nii on tekkinud mitu unustatud arhiivi.

Näiteks asub Keila kiriku kooripealsel Lääne-Harju praostkonna arhiiv aastatest 1886-1987. Arhiiv on viie-kuue toimiku kaupa pakkidesse seotud ja on liigniiskuse tõttu määratud hukule. Keegi ei tea, mida need toimikupuntrad endas sisaldavad, rääkimata, et nimetatud arhiivist sellises olukorras kellelegi kasu võiks olla.

Et tagada praostkondade arhiivide säilimine, on hädavajalik koondada praostkondade arhiivid kas praosti või mõne teise suurema koguduse juurde. Praostkondade arhiivid sisaldavad olulisi arhivaale praostkonna ja kõikide praostkonna koguduste kohta (aruanded, protokollid, kirjavahetus, konsistooriumi otsused jms). Momendil võib aga konstateerida just nende arhiivide kõige halvemat olukorda.

Lõpetuseks

Nagu näeme, on kiriku arhiivivara väärtuslik, hoolt ja kaitset vajav. Tegemist on meie oma kiriku loo ja mäluga. Eelduste kohaselt jätkub kirikuarhivaalide kirjeldamine rahvusarhiivi finantseerimisel ka käesoleval aastal.

Saarte, Tallinna ja Tartu praostkonna ja koguduste arhiivide kirjeldamise järel saaks kogu meie kiriku arhiiviaines kaardistatud. Tegemist on kiriku mälupagasi säilitamise, hoidmise ja arendamise märkimisväärse kordaminekuga. Sellist ülevaadet pole kiriku arhiivivarast kunagi varem olnud.

Kaardistamise järel on vaja tulemused analüüsida, kujundada kiriku üldine seisukoht, määrata arengusuund ning koostada edasine tegevuskava. See kõik saab aga sündida koostöös koguduste, praostkondade, kirikuvalitsuse ja rahvusarhiivi vahel. Andku taevane Isa meile selleks tööks tarkust ja õnnistust.

(Lõpp.)

Janis Tobreluts,
kirikuarhivaalide kirjeldaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)