Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Kirikutähtedest ja kirikukirjadest

27.04.2005 | | Rubriik: Teoloogilist

Elektronkirjade levides on arved ja kirikutähed muutunud peaaegu ainsaks postiks, mis ümbrikus koguduse postkasti saabuvad. Kuigi koguduse vahetamise teema peaks olema igas leerikoolis läbi võetud, tõusevad sellealased küsimused taas ja taas üles nii koguduseliikmete kui ka vaimulike endi hulgas.

 

Iga Eesti luterliku kiriku liige on kuskil koguduses hingekirjas. Ristimisel saab laps kiriku liikmeks ja tema andmed kantakse koguduse ristimisraamatusse ning ühtlasi koguduse personaalraamatusse oma vanemate juurde. Kui too ristitud laps tuleb noorena samas koguduses leeri, siis kantakse ka leeriõnnistamine vastavasse kirikuraamatusse ja konfirmeeritu saab selle koguduse täieõiguslikuks liikmeks.

Kui koguduseliige või kogu pere soovib oma senist kogudust vahetada, toimub üleminek teise kogudusse kirikutähe läbi. See tähendab, et inimene tuleb oma uue koguduse kantseleisse ja täidab õpetaja või sekretäriga kirikutähe tellimiskirja ehk kirikutähenõude. Koguduse õpetaja kinnitab kirja oma allkirjaga ja saadab koguduseliikme endise koguduse õpetajale.

Endine õpetaja kirjutab kirikuraamatute alusel välja kirikutähe ja saadab selle tagasi. Samas teeb ta oma raamatutesse märke, kuhu ja millal inimese või perekonna kirikutäht on saadetud.

Nii tagatakse kirikus ülevaade, kes kuhu kogudusse kuulub. Koguduse õpetaja allkirjaga kirikutäht on ka kinnitus, et inimene on ikka ristitud ja leeris käinud. Vahel on inimesed oma ristimise või konfirmatsiooni kuupäeva unustanud ja kirikutähega tagatakse õigete andmete ülekandmine uue koguduse raamatutesse.

Sama süsteem toimib ka siis, kui inimene tuleb teise kogudusse leeri. Sel juhul saadab õpetaja leerilapse kohta ristimistähe tellimiskirja ja tema andmed saadetakse kogudusele, mille liikmeks ta pärast leeri jääb.

Loomulikult ei kustutata ega saagi kustutada kirikuraamatutest andmeid inimese kohta, kes on ühest kogudusest teise üle läinud, aga teda ei arvestata enam selle koguduse hingede hulka. Andmed püsivad ja kirikutähe märkusi pidi on võimalik oma esivanemate kohta andmeid leida, kuigi nad on ehk mitugi korda kolinud ja kogudust vahetanud.

Kodukogudus kui kodukoha kogudus

Skandinaavia ja Saksamaa luterlikes kirikutes on püsinud vana kirikukord, et inimesed kuuluvad oma kodukoha koguduse hingekirja. Linnades on koguduste piirid tõmmatud vahel piki tänavaid ja nii kuuluvad ühel pool tänavat elavad ühte, vastasmaja elanikud teise kogudusse.

Rootsis oligi rahvastikuregistri pidamine kuni 1990ndate aastateni kiriku käes. Iga sündinu kanti kiriku hingekirja ja isegi ristimata jäänud inimesed või mõnda vabakogudusse kuulujad olid ometi riigikiriku liikmed.

Eesti luterlikus kirikus lõppes rahvastikuregistri kiriklik pidamine juba Eesti Vabariigi ajal. Riik korraldab ise oma kodanike arvestust ja kirikul on liikmete kohta oma nimekiri. Igal kogudusel on oma kihelkonna territoorium, kuid inimene ei pea oma kodukoha järgi kogudusse kuuluma. Ta võib olla koguduseliige seal, kus talle meeldib. Ka siis, kui inimene kolib uude paika, võib ta jääda kodukoguduse liikmeks.

Maakoguduste liikmeskonnas on enamasti märgatav protsent liikmeid, kes on sealt pärit ja seal leeris käinud, kuid siis linna kolinud. Nad jõuavad ehk aastas vaid kord või paar kodukirikusse teenistusele, vahel jääb koguduseliikmeks olek üksnes liikmeannetuse maksmise tasemele.

Inimesele endale tähendab see sidet lapsepõlvekodu ja esivanemate traditsioonidega. Kindlasti tasub selliste tunnetega arvestada ja hinnata neid inimesi kui väikeste maakoguduste sponsoreid.

Siiski jääb küsimus, kus need inimesed pühapäevadel teenistusel ja armulaual käivad. Kodukoguduse kaugus ei ole piisav ettekääne jumalateenistusest kõrvale hoida. Kui kuulutakse oma kodukoha kogudusse, on võimalik paremini osaleda kohaliku koguduse elus ja ka kogudusel on parem oma tööd korraldada.

Uue kogudusega liitumine

On loomulik, et täitnud kirikutähenõude, tasub inimene kohe uude kogudusse oma liikmeannetuse ja tuleb armulauale. Uute liikmete vastuvõtuks koguduse osadusse on maailma praktikas mitu moodust.

Meil on üsna levinud, et kogudusevahetus jääb vaid inimese ja õpetaja vaheliseks protseduuriks. Mõnes kirikus toimub uue liikme vastuvõtt erilise talituse läbi või siis vähemalt esitletakse teda kogudusele.

Eestlased kipuvad usuasjades rõhutama anonüümsust. Kuid koguduse osaduse pärast oleks igati hea, kui ka kogudusele antaks teada uutest liikmetest, nagu me anname teada ristitutest ja võtame nad eestpalvesse. Olen ise liitujatele rõhutanud, et meie teenistusel armulauast osa võttes on nad koguduse osaduse ja eluga tõeliselt ühinenud.

Hingede nimekirja misjonaarne ulatus

Luterlikus kirikus on ristimise kõrval olnud alati tähtsal kohal anda ristitutele usuõpetust. Koguduse hingekirja pidamise teoloogiline põhjendus ja vajadus on olnud selles, et oleks võimalik paremini korraldada koguduse igapäevast õpetus-, hingehoiu- ja hoolekandetööd. Ristimisraamatusse kantakse see, mis on pühal talitusel toimunud. Samas on ristitute nimekiri aluseks, kellele anda leeriõpetust.

Koguduse hingede nimekirjal on pastoraalne ja misjonaarne ulatus. Näiteks on Saksamaa evangeelsete kirikute praktika, et koguduseliikmete lapsed võetakse hingekirja juba sündimise järel ja ka ristimata lapsed hoitakse teatud vanuseni liikmete nimekirjas. Niisuguse põhimõtte taga on tunda kiriku hoolitsust laste vastu, kelle vanemad on jätnud ristimata.

Rootsi riigikiriku praktikas, kus kanti kõik kihelkonnas elavad inimesed koguduse hingekirja, võib selles mõttes näha väga avarat misjonaarset põhimõtet. Nimekirjas olid kõik, kelle poole kogudus pidanuks oma töö suunama. 1996. aastast alates loetakse Rootsi kiriku liikmeteks vaid ristitud inimesed ja kirikuregistris on vaid kiriku liikmed. Reformi käigus loodi hingekirjade ehk liikmeregistri kõrvale ka tegevusregister. Ristimise järel kantakse inimene liikmeregistrisse. Tegevusregister on aluseks koguduse tegevuse plaanidele, andes näiteks infot leeriikka jõudnutest.

EELK liikmete arvestus

1991. aastal vastu võetud EELK põhikirjas kehtis põhimõte, et kui ristitud inimene ei tulnud enne 21aastaseks saamist leeri, langes ta kiriku liikmeskonnast välja. Liikmeks sai ta uuesti siis, kui leeri tuli. Praktikas pole see põhimõte siiski toiminud, sest kedagi kirikuraamatutest kustutama ei hakatud. Paragrahv ei toiminud ka seepärast, et koguduste hingekirjad olid juba ammu lootusetult segamini ning hingi loetleti nagunii hinnanguliselt.

Mõne aasta pärast see põhikirja punkt siiski muudeti ja sõnastati põhimõte, et EELK liikmelisuse aluseks on ristimine. See tähendab, et EELK liikmed on ka ristitud lapsed ja täiskasvanudki, kes ei ole mingil põhjusel leeri tulnud, nii liikmeannetajad kui ka kiriku toetamisest kõrvalehoidjad.

Meie kiriku praktikas on kahjuks levinud nõukogudeaegse pealesurutud kirikukorralduse arusaam, mille järgi on koguduseliikmeteks konfirmeeritud ja maksu maksvad liikmed. Nõnda seatakse kirikuliikmeks olemisele kaks filtrit: leer ja raha.

Statistikas ja koguduse suuruse arvestamisel figureerib valdavalt liikmeannetajate arv. Kuna suurel osal kogudustel puudub toimiv liikmete register, ongi maksumaksjate arv ainuke, mida saab täpselt kokku arvata. Kahjuks on need arvud väga pisikesed koosnedes vaid sadadest nimedest.

Üle 1000 liikmeannetajaga kogudusi on EELKs vaid 5 ja üle 500 annetajaga 23 kogudust, seega vaid 13% kogudustest. Alla 100 liikmeannetajaga kogudusi on aga 59 ehk 35%. Sellised numbrid karjuvad suure misjoni järele. Ometi on kogudustes ka hulga ristitud lapsi ja täiskasvanuikka jõudnud ristitud inimesi. Nende väljalülitamine liikmete nimekirjast on kiriku enesehävitus.

Kirikuregister

Kui kogudusel on toimiv liikmeregister, on võimalik selle alusel oma tööd kavandada ja liikmetega kontakti võtta. Probleemiks on viimastel aastakümnetel «käest läinud» hingekirjad, kus liikmete andmed on puudulikud ja aadressid vananenud.

Jõuame tagasi artikli alguse juurde, kus oli juttu kirikutähest ja koguduseliikme andmetest. Inimesed muudavad oma elukohta, kuid jäävad endise koguduse liikmeks. Abiellutakse ja naine vahetab perekonnanime, kuid kodukogudusse sellekohast infot ei pruugi jõuda.

Või matab elukohajärgne õpetaja inimese, kuid matuseteadet kodukogudusse ei saada. Koguduseliikmetega, kes on elavas osaduses oma kodukogudusega, selliseid andmeprobleeme ei pruugi tulla. Segadus on just nendega, kelle side kirikuga nõrgem, aga keda kogudus just eriti hoolsalt peaks otsima ja toetama.

Uut taset kiriku töö kavandamisse võiks tuua ühtne kirikuliikmete register, mida infotehnoloogia nõukogu juba aastaid tulemusteta ette valmistab. Osa kogudusi on vahepeal oma nõu ja vahenditega midagi ise leiutanud. Kindlasti aitaks hingekirjades selgust tuua vaimulike korrektsus ja üksteisega arvestamine.

Kõige aluseks on aga taipamine, et kirikuraamatud ei olegi ainult tülikad bürokraatia või esivanemate sugupuu uurimise dokumendid, vaid kiriku ristimis- ja õpetamistöö abivahendid.

Peeter Paenurm

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)