Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kirikut tervendab planeerimine

02.02.2005 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Luterliku kiriku peapiiskopiks valitud Andres Põder on olnud koguduseõpetaja ja praosti kõrval ka poliitik ning õppejõud. Kunagisest revolutsioonilisest noorest pastorist on saanud kainelt mõtlev ja kirikurahva poolt kõrgelt hinnatud karjane.
Kas peapiiskopiks valimine on teie elu muutnud?
Elu tohutult muutunud ei ole, kuid igal inimesel on muutuste periood ebamäärane, sest tuleb palju õppida ja uusi ülesandeid täitma hakata. Senini olin õpetaja ja praost, kuid pidin juba hakkama mõtlema konsistooriumi liikmetele. Kohe tuleb hakata istungeid juhatama ja langetama peapiiskoplikke otsuseid. Töökalender tuleb koostada ettehaaravana – mis saab kevadel, suvel ja sügisel.
Ajakirjandus on näidanud valimiste ajal üllatavalt suurt huvi ja intervjuusid on olnud palju. Tundub, et huvi kiriku vastu ei ole vaibunud, vaid on isegi suurem kui varasemal ajal. Nüüd, seoses ametisseseadmisega on ka rohkem minu poole pöördutud.
Mis on esimesed ülesanded peapiiskopina?
Kõigepealt tuleb kindlasti üle vaadata konsistooriumi töökorraldus. Tõsine ülesanne on mõistagi kohe tulemas praostkondade sinodite näol, sest tuleb hakata mööda Eestimaad ringi sõitma. See on kindlasti väga huvitav ülesanne, sest saan õppida tundma kogudusi ja praostkondi.
Terve rida üritusi tuleb erinevatest töövaldkondadest: olen saanud kutse Soomest ajakirjast Kotimaa, mõni sõit viib Saksamaale, Kaitsejõudude kaplanaat saab kümne-aastaseks. Kõike laekub – on igapäevasemaid ja on harukordsemaid ülesandeid.
Olete öelnud, et kirik peab jõudma kõikide Eestimaa nurkadeni. Kuidas?
No meil on ju Kristuse käsk, minge ja tehke jüngreiks kõik rahvad… Ma usun, et mingit ühist retsepti, kuidas seda teha, ei ole.
Mis puudutab Eestimaad, siis siin on kaks poolt – üks on õnnetu ääremaa probleem. Kiriku ülesanne on toetada inimesi, kes ühel või teisel põhjusel elavad keskusest eemal, olukorras, kus neil on raske tunda küünarnukitunnet ning kooselu positiivset tuge.
Kirik peab aitama kaasa, et need äärealad ei jääks teenimata. Mõnes kohas on kirikud jäänud ühiskondlikest tõmbekeskustest eemale, aga peavad siiski hoolt kandma, et nad säilitaksid oma kultuuriloolise väärtuse. Äärealadele peab tähelepanu pöörama.
Teisalt on kohti, kus on väga palju inimesi, aga puuduvad kirikud või koguduse keskused. Siin on väga oluline mõelda, kuidas me kirikuna suudame käivitada kirikliku töö ja luua inimestele kohapeale võimaluse osaleda kiriklikus elus.
Tihtipeale on eestlasi peetud individualistideks, kes ütlevad, et usk on südameasi. See on otsitud vabandus, sest inimese usuline eneseteostus saab toimuda vaid suhetes teistega. Selline teiste inimestega ühistöö vorm on kogudus. Ühtsuses peitub jõud.
Kohad on väga erinevad. Ega üle oma varju ei hüppa ja inimeste harjumusi on raske muuta. Aga mida saab üle vaadata, on teatud süstemaatiline tegevus, näiteks pidada väikestes kohtades mingi regulaarse aja järel jumalateenistusi.
Praostkond peaks leidma ressursse, et vaimulikud saaksid külastada metsadetaguseid paiku, kus inimesed elavad taludes. Linnakeskustes, kus teenistusi ei toimu, tuleb aja ja energiaressursid läbi mõelda. On vahe, kas istun oma kodukirikus ja eeldan, et sinna tulevad selle piirkonna inimesed, või jätan tegevuse kirikuseinte vahel ja lähen selle juurde, kes ise kirikusse ei pääse.
Mis on kiriku kõige suurem probleem?
Ikka patt, mis Eedeni aiast on kaasa tulnud.
Hiljuti tabas Eestimaad torm ja üleujutus. Kas olete mõelnud, kuidas kirik saaks olla valmis erakorralisteks õnnetusteks ja kas abi saaks anda organiseeritult?
Olen pidanud läbirääkimisi pärast Estonia hukku loodud katastroofifondi võimaluste kasutamisest, et need, kes veel ei ole riiklikult või kohalikult tasandilt abi saanud, saaks seda kirikust. Katastroofiabi on mõeldud just üksikisikutele häda leevendamiseks.
Vajab mõtlemist, kui operatiivselt see fond suudab reageerida ja kas lisaks oleks vaja mõelda inimressursile. Hetkel koostatakse luterliku kiriku uut diakooniakontseptsiooni ja minu arvates võiks kriisitöö kuuluda ühe osana kiriku diakoonia- ja sotsiaaltöösse.
Maakondades toimivad kriisikomisjonid, kuid mul puudub ülevaade, kuivõrd on seal esindatud kirikuõpetajad. Mulle tundub, et koostöövõrgustik ei ole meie poolt piisavalt ette valmistatud ja ilmselt vajab põhjalikumat läbirääkimist.
Need sündmused on minu tähelepanu teravdanud ja selliste küsimustega tegeletakse kirikus edaspidi kindlasti põhjalikumalt.
Kas hiljutine torm oli Jumala karistus?
Küllap niisugused katastroofid on mingi sõnum, mis meid paneb läbi mõtlema iseenda ja teiste ülesannete, suutlikkuse ja väärtushinnangute üle.
Selles suhtes, kuidas Jumal meid nende sündmuste läbi kõnetab, ei peaks me kurdid, tummad ega pimedad olema. Karistus ei ole ehk õige sõna, küll aga üleskutse paremale ja viljakamale eneseteostusele, mida Jumal meilt ootabki.
Milline on Pärnus olnud suhe kiriku ja omavalitsuse vahel?
Suhteliselt sama. Ma ei ole näinud siin aegu, kus linna ja kiriku suhted oleks olnud halvad, linn on suhtunud mõistvalt. Kirik on teinud läbi suure uuenemiskuuri ja kogu aeg on tulnud lahendada uusi probleeme. Linn on käinud pidevalt kaasa nii majanduslikus kui vaimses mõttes: meil on toimunud üheskoos kontserte ja rahvuslikke üritusi, peetud koos juubeleid. Ma ei ole näinud, et linn oleks vaenulik.
Linnal on väga palju ülesandeid ja kui kirik ise unustab endast teada anda ja end ette valmistada, siis võib olla nii, et linn ei tule kaasa. Omavalitsus aitab ikka seal, kus ise ennast aidatakse. Meil on olnud asju, mida oleks võinud teha paremini, kus oleksime pidanud rohkem kaasa tulema, aga tundub, et tänastes oludes ei näe põhjust kurta.
Millised olid suuremad töised rõõmud ja mured Pärnus?
Mul saanuks kevadel 15 aastat Pärnus teenimisest. Piisavalt pikk aeg, et rõõme ja muresid ühele joonele koondada. Olgu see kiriku remont või kiriku juures läbi viidud suured üritused, igapäevane töö, talitused, jumalateenistused – kokkuvõttes tundub, et kõige positiivsem on olnud see, et ka pärast laulva revolutsiooni kõrgaega ei ole elu märgatavalt langenud, vaid püsinud samana läbi aastate. Võib öelda, et kirik teeb Pärnus ikka oma igapäevast tööd ja see on lootusrikas.
Mul on hea meel selle üle, et kogudusse tuli abiõpetajaks Enn Auksmann, mistõttu elab kogudus praegust üleminekuperioodi sujuvalt üle. Ka praostkonna koha pealt on kõik hästi, sest kuigi paar kohta on vakantsed, saavad ülejäänud noored töötajad väga hästi hakkama ja on teotahtelised.
Nii et julgelt edasi.
Olen olnud kirikutööl pikka aega erinevates kohtades ja pilt Eesti kirikust ning nendest piiridest, mis on võimalik ja mis ei ole võimalik, on mul täiesti olemas. Mul on tekkinud ettekujutus, millisena tahaksin meie elu näha kümne-viieteistkümne aasta pärast. Kui nüüd praktiline kogemus kujutlusega kokku viia, siis reaalsus saab seal kuskil keskel kokku.
Kristel Neitsov

Andres Põder
Sündinud 22. novembril 1949 Haapsalus, ordineeritud 19. septembril 1976.
Teeninud Viru-Nigula, Suure-Jaani ja Räpina kogudust, Pärnus 1990. aastast. Pärnu praostkonna praost 1990–2005.
Lõpetanud Pärnu 4. keskkooli 1969, Usuteaduse Instituudi 1980.
Valitud EELK kirikuvalitsuse liikmeks 1990., 1992., 1994., 1997. ja 2001. aastal.
Abiellunud 1975, abikaasa Marje on jurist. Lapsed Thomas Andreas, Johann Christian, Anne Maarja (+), üks lapselaps.

Peapiiskop Andres Põderi unistused
*Esimene unistus ei ole kindlasti mitte ainult peapiiskopina – pöörata kiriku tagasimineku tendents ühiskonnas positiivseks nii liikmeskonna arvu, talituste kui ka usuõpetuse osas. Mu soov on, et need näitajad oleks 15 aasta pärast paranenud.
*Teiseks unistuseks on luua aktiivsem koguduste majandamissüsteem, et oleluse eest ei peaks võitlema. Kui väga paljud kogudused peavad tegelema igapäevaprobleemidega, siis halvab see ühiskonnas jumalasõna kuulutamise ja loob kirikus sisepingeid. Piirid peab selgeks saama, mida me saame endale lubada ja mida mitte.
*Kiriku ülesandeks lähiaastatel on tervendada end teatud planeerimismudelite kaudu, kus ütleme väga tõsiselt, mida me teeme ja mida ei tee. Ja et me sellest, mida teeme, ka rõõmu tunda oskame.

Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! (Lk 9:62)