Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kirikust sotsioloogi pilguga

13.09.2017 | | Rubriik: Kirikuelu

Liina Kilemit on oma uurimishuvi suunanud kristlikele kogukondadele.Erakogu

Mida võib sotsiaalteaduslike teadmiste põhjal järeldada EELK praeguse olukorra ja tulevikuväljavaadete kohta? Eesti Kiriku küsimustele soostus vastama usuteaduse instituudi sotsioloogiaõppejõud ja Tartu ülikooli usuteaduskonna doktorant Liina Kilemit.

Kuidas sai teist religiooni­sotsioloog ja millised on olnud uurimisteemad?
Religioonisotsioloogiaga sattusin tegelema ilmselt suuresti tänu Tõnu Lehtsaare väga inspireerivatele religioonisotsioloogia loengutele Tartu ülikoolis. See teema hakkas niivõrd mind huvitama, et tegin koos oma kolleegiga bakalaureusetöö kirikute ja kogudustega liitumise põhjustest Tartus. Ka oma magistritöö tegin Tõnu Lehtsaare juhendamisel. Aga see kõik olekski võinud ülikooli seinte vahele jääda, kui magistriõppe viimasel kursusel ei oleks mul tekkinud võimalust hakata pidama Tartu teoloogia akadeemias religioonisotsioloogia loenguid. See sai teoks suuresti tänu Eenok Haamerile. Väga targa ja ettenägeliku inimesena nägi ta selles erialas suurt perspektiivi ning vajadust Eesti kirikute ja koguduste jaoks. Aidanud ja suunanud on ka minu praegune juhendaja Lea Altnurme.
Kirikute ja kogudustega liitumise põhjused on ka minu doktoritöö teemaks. Üldiselt olen oma uurimishuvi suunanud kristlikele kogukondadele. Mulle tundub, et nüüdisaegsetest religioossetest suundumustest on Eestis mõnevõrra enam tegeldud just uue vaimsuse ja individuaalse religioossuse ilmingutega. Seda on teinud Tartu ülikooli usuteaduskonnas Lea Altnurme ja tema õpilased. Kristlikke kogukondi oli religioonisotsioloogiliselt vähem uuritud ning see tekitas minus huvi saada teada, millised muutused on toimumas meie kirikute ja koguduste liikmeskonnas.

Kuidas võiks kirik religioonisotsioloogilisest uurimistööst kasu lõigata?
Nagu lugeja ilmselt teab, on luteri kiriku liikmeskond Eestis vähenenud. Loomulikult ei puuduta liikmeskonna mure ainult meid, vaid ka teisi kristlikke kirikuid. See on tegelikult üks põhjusi ja võib olla ka kõige olulisem põhjus, miks kirikusotsioloogilisi uuringuid üldse on tehtud. Pean siinkohal silmas näiteks Eesti Kirikute Nõukogu regulaarselt tehtavaid küsitlusi „Elust, usust ja usuelust“. Küsimus on ju selles, kuidas me suudaks tänapäeva inimest nõnda kõnetada, et kiriku sõnum tunduks talle arusaadav, tähenduslik ja et see teda puudutaks. See ülesanne pole kindlasti mitte kergete killast. Meie ühiskond on niivõrd kiiresti muutuv, et see, mis tundus iseenesestmõistetav eelmise põlvkonna jaoks, ei pruugi seda olla järgmise jaoks. Just sellel põhjusel peamegi ühiskonnas toimuvat jälgima suure tähelepanuga ning kõige adekvaatsemat infot selle kohta saame sotsioloogiliste uuringute abil.
Uurin ise kristlike kogudustega liitumise põhjusi, seepärast on mul kõige lihtsam tuua näide oma uurimistööst. Tänapäeva ühiskonda iseloomustab maailmavaadete ja seisukohtade uskumatu paljusus. Okupatsiooniaastatel aset leidnud usulise traditsiooni katkemise tõttu ei saa enamik inimesi enam kristlust puudutavaid teadmisi ja traditsioone kaasa kodust, vaid nende juurde jõutakse iseseisvalt. Need trajektoorid ja motiivid, kuidas ja miks inimesest saab kristlane, võivad olla väga mitmekesised. Eelkõige soovib inimene, et usk teda aitaks ja seda kõige laiemas mõttes – ta otsib tähendust ja sihti oma elule, mõtestatust, seletust tema elus ja maailmas toimuvale, lisaks ka identiteeti, kuuluvust. Inimene ei saa elada maailma struktureerimata, iseenda määratlemisel vajatakse horisonti, mille taustal asjad omandavad tähenduse.
Loetelu pole kaugeltki ammendav. See, kas ta otsustab oma elu teatud hetkel kogudusega liituda, sõltub suuresti sellest, millise veenvuse, tähenduslikkuse ja selgusega jõuab temani kristlik sõnum ning kas ja kuidas see, millesse ta usub, omandab koha tema elus ja igapäevases käitumises. Oskus nii-öelda tõlkida kristlik sõnum tänapäeva kultuurikonteksti on kirikule kindlasti keeruliseks väljakutseks. Seda enam, et avalikus ruumis domineerivad pigem uuele vaimsusele omased vaated, need on kättesaadavamad kasvõi põhiliste uudisteportaalide vahendusel.
Tegin mõni aeg tagasi Eesti Kirikute Nõukogu projekti raames koos uurimisgrupiga kuuskümmend süvaintervjuud eri konfessioonide kogudustega liitunutega. Nendest liitumise lugudest tuleb välja, kui tohutult mitmekesine ja kirju võib tänapäeval olla see põhjuste kompleks, miks kirikuga liitutakse. Paljudes lugudes oli käimalükkavaks jõuks olnud isiklik kriis: oli abielulahutusi, sõbra enesetapp, kodu põlemine, alkoholism, abielurikkumine, pankrot, raskeid haigusi. See on üks kompleks.
Samas oli üsna palju ka neid, kelle teekond kirikusse oli kulgenud suuremate vapustusteta. Huvi religioonide, erinevate maailmavaadete vastu oli kaua olnud pelgalt intellektuaalne. Tegemist oli otsiva vaimuga inimestega, kes otsisid oma elulistele küsimustele vastuseid raamatutest, tundsid huvi filosoofia, kultuuri, ajaloo vastu, kuni jõudsid ühel hetkel kristluseni. Noored inimesed aga paistavad tundvat tänapäeva tohutus väärtuste, maailmavaadete ja hoiakute virvarris, et nad on justkui jalgealuse kaotanud. Nad püüavad oma maailma kuidagi struktureerida ja valivad ühe vaatevälja, et saada pinda jalge alla. Niisiis otsivad nad abi selle pidetuse, võõrandumise, väärtuste paljususe tõttu, mille pärast nad ilmas enam ei orienteeru. Näiteks küsis üks intervjueeritud katoliiklasest neiu tänapäeva elu kohta retooriliselt: kui kõik on suhteline, mis siis kõige mõte on?
Eelöeldule lisanduvad probleemid identiteediga. See puudutab enamasti noori, aga mitte alati, identiteedikriis võib tekkida ka vanemas eas. Inimesele on olemuslik küsida endalt, kes ma olen, mis on minu elu mõte ja eesmärk. Tema identiteet võib mingil põhjusel kannatada saada või senine identiteet laguneda, inimene peab hakkama konstrueerima uut. Ja kristlus on üks allikaid, mille pinnal see inimene võib oma uue identiteedi konstrueerida. Neid liitumise põhjusi on veel ja veel.
Seega on meil tegemist väga erinevate gruppidega ning kõiki neid peab suutma kõnetada mõistetaval ja nende erisusi arvestaval viisil, mis pole kindlasti lihtne ülesanne. Lisaks sellele on ja jääb erinevaks inimeste kirikuga seotuse intensiivsus, kui nii võib väljenduda. On tuumikliikmed, siis need, kes aeg-ajalt kirikus käivad, ning lõpuks sümpatiseerijad. Siia võib paigutada näiteks vikaar­kristluse, fenomeni, mida on Eesti kontekstis uurinud Lea Altnurme. Need on inimesed, kes ei pea ennast kristlasteks ja kirikus ei käi, kuid kellel on ootused, et kirik hoiab üleval teatud moraaliväärtusi ja rolli ühiskonnas.
Need kontsentrilised ringid võime veel omakorda jagada sektoriteks, kasvõi vanuse lõikes. Ka nendel gruppidel on oma soovid ja ootused, mida ei saa käsitleda üheselt. Üks on aga selge – kaasaegne inimene tahab olla dialoogis, tahab olla kaasatud ja arvestatud. „Ülalt alla“ mudel temaga suhtlemisel ei toimi enam.

Luteri kirikus on see ajalooliselt niimoodi kujunenud.
Struktuurilises mõttes see ka nii jääb. Aga me võime sinna kõrvale leida veel võimalusi, tegevusi, kommunikatsioonikanaleid, viise, kuidas eespool nimetatud gruppe neile sobival moel kõnetada. Kuidas jõuda näiteks noorteni, kuidas jõuda nendeni, keda on tabanud isiklik kriis või mingi häda, kes otsivad pidepunkti, üritavad leida kasvõi mingit moraalset ankrut endale. Vajadused on erinevad. Liberaal­ses ühiskonnas käivad inimesed ringi ja otsivad. Kui nad oma küsimustele kirikust vastuseid ei leia, siis nad liiguvad edasi ja tagasi ei vaata.

Mida luteri kirikul pakkuda oleks?
Seda, mida kirikul on pakkuda, teame me kristlastena hästi. Pigem on küsimus selles, kellele ja kuidas me kristlikku sõnumit kuulutame. Enamik sotsiolooge arvab tänapäeval, et usk ei kao, inimesel on eelsoodumus uskuda. Küsimus on pigem selles, milliseid vorme ja väljendusviise see valmisolek uskuda erinevates ühiskondades võtab. Üsna paljud siiski leiavad tee kirikusse, ka meil Eestis, kus see pole alati olnud kõige kergem teekond. Tullakse ka uue vaimsuse radadelt, kui need ammenduvad või ei tundu inimese jaoks enam veenvad. Järelikult meil siiski on, mida tänapäeva inimesele pakkuda.
Arvan, et kirik võiks koondada eksperdid, teadlased ning ka kiriku enda töötegijad ja vaimulikud selleks, et töötada välja strateegia luteri kiriku liikmete arvu vähenemise peatamiseks. Seda tuleb teha kiiresti, sellega ei ole aega. Suur samm selles suunas on astutud, kasvõi Eesti Kirikute Nõukogu uuringuprojektile järgnenud konverentsi, aruteluseminaride ja artiklikogumiku näol. See on suurepäraseks pinnaseks, millelt edasi liikuda. Olen lootusrikas.

Kas ei saaks tugineda välismaa kogemustele, seal tehtud uuringutele?
Kiriku ja usu teema on nii tugevalt seotud kultuurikontekstiga, et välismaalt on väga raske mõtteid hankida. See, mis seal toimib, ei pruugi meil hästi töötada. Isegi Soome olukord on meist piisavalt erinev, Läti olukord on meist erinev, Rootsi on erinev … Meil polegi nagu kellegagi ennast võrrelda. Sellepärast see strateegia tuleks ainulaadne.
Loomulikult jälgime seda, mis toimub teistes maades. Samas mina pigem vaataksin teiste Eesti konfessioonide poole – seal on algatusi, mõtteid, mis meie kontekstis on väga hästi toiminud. Toon taas ühe näite oma uuringust. Inimene, kes teatud eluhetkel astub üle luterliku kiriku ukse, käib jumalateenistusel ära, talle hakkab kirikus meeldima, võib-olla laseb ka ennast ristida ja leeritada, tunneb ühel hetkel siiski, et teda nagu „ei haagita ära”, ta jääb koguduses üksi, tema vastu ei tunta edaspidi huvi. Ta kurdab isegi, et imelik on olla. Kui koguduses ei korraldata ka kohvilauda, siis kipub ta koguduse tegevusest üsna kiiresti eelmale jääma.
Sellist olukorda kurtsid muide paljud luteri kirikuga liitunud, see ei tulnud esile ühes või kahes intervjuus, vaid oli läbiv probleem. Samas kui metodisti koguduste, baptisti koguduste, adventkiriku koguduste liikmed rääkisid, kuidas neid kohe haarati väikegruppi, kus tekkis lähedane, justkui õdede-vendade seltskond: „me aitame üksteist, käime külas, suhtleme, mul on nüüd uus suhtlusringkond“. Eriti oluline on see muidugi noortele, kellele on omaealiste seltskond ja eeskujud tähtsad. Mõned noored kurtsid isegi, et kui nad lähevad luteri kirikusse, siis seal on kõik vanad. Aga baptisti kirikus liidetakse kohe noorte kodugruppi, on noortebändid, koorid, muud noorte tegevused. Vahel määratakse mentor, kes seletab ja juhendab, kuulab muresid, aitab kogukonda sulanduda.
Seega – inimestevaheliste lähedaste suhete roll koguduses paistab olevat olulisem, kui me arvata oskame. Kui ikka pärast jumalateenistuse lõppu kiriku suur puust uks keeratakse suure võtmega lukku ja sellega koguduseelu ammendubki, siis on olukord kurb. Ehk siis osundades üht EELKga värskelt liitunud prouat: „ainult pühapäevasest jumalateenistusest ei piisa. Vaja oleks ka mingit muud tegevust, rohkem osadust mõttekaaslaste vahel“.
Vahel mõtisklesid intervjueeritud ka selle üle, kuidas see, et neist on saanud kristlased, peaks väljenduma nende igapäevases elus. See oli minu jaoks väga põnev teema, kuidas ja millistes kategooriates see temaatika tänapäeva inimese jaoks lahti rullub. Ühelt poolt me oleme harjunud sellega, et luteri kirik ei esita erilisi nõudmisi oma liikmete elustiilile ja igapäevaelule. Samas on see väga mõtlemapanev koht, sest oli noori, kes selle üle siiski arutlesid ja elustiili teemadest juttu tegid. Nad soovisid ja püüdsid lahti mõtestada, mida tähendab nende igapäevaelu jaoks olla kristlane tänapäeva maailmas, mis on täis kiirustamist ja pealiskaudsust nii igapäevaelus kui sotsiaalsetes suhetes. Ehk peaks nendelgi teemadel koguduses arutlema?

Kuivõrd peaks kirik pühenduma kogudustesisese usuelu edendamisele, kuivõrd püüdma ühiskonna asjus kaasa rääkida?
See on keeruline dilemma, kus tuleb leida tasakaalupunkt. Minu tagasihoidlik seisukoht on, et meie praeguses olukorras, sellises, nagu ta meil poliitiliselt, kultuuriliselt ja ühiskondlikult on, peaks EELK olema ühiskonnas nähtaval kohal, pöörduma ühiskonna poole, väljendama oma seisukohti. Ja ma arvan, et ta on praegu seda ka väga tasakaalukalt ja väga hästi teinud. Minule sotsioloogina on peapiiskopi avaldused meeldinud. Need on mõjunud tasakaalustavatena.
Endasse tõmbudes on kirikul oht kapselduda, jääda ühiskonna äärealadele, kust on järjest raskem inimesi kõnetada. Miks? Mida enam me marginaliseerume, seda rohkem kiputakse omaks võtma radikaalseid ja konservatiivseid seisukohti. Ühiskonna enamiku jaoks muutub kiriku lävepakk sellest vaid kõrgemaks, inimesi tuleb juurde vähem, mõju ühiskonda on üha väiksem. Kunagine rahvakirik muutub tähtsusetuks sektiks.
Annan endale aru, et meil on selles küsimuses piisavalt ka vastupidiseid seisukohti. Igal juhul on tegemist vastuolulise ja huvitava teemaga, mis vajab edasist uurimist ja arutelu, et kus see õige tasakaalupunkt siis ikkagi asub.

Kuidas ühiskondlikud muutused kirikut puudutavad ja mida tuleks töötegijatel seejuures silmas pidada?
Kirikule võib tekkida juurde rolle, mille peale me võib-olla ei tulegi ning milleks me ei pruugi ka alati valmis olla. Kasvõi seesama kristlike koolide populaarsus. Kirik võib muutuda ka kogukonna keskpunktiks, kui vald liidetakse, postkontor ja pood on ammu kinni. Ja siis satubki kiriku juurde ka selline inimene, kes muidu poleks iialgi tulnud. Mõned inimesed seda ka intervjuudes mainisid: meil seal maal enam ei olegi muud. Kui teeme talguid või ajame kogukonna asja, siis teeme seda kiriku juures.
Oleks vaja rohkem dialoogilisust, horisontaalset, individuaalset lähenemist. Tõsi ta on – sotsioloogil on hea seda kõike rääkida. Vaimulik ilmselt ütleb selle jutu peale, et mul on miinimumpalk ja neli kogudust – mis dialoogi ma siin harrastan ja kogukondlikke suhteid loon …

Veel üheks probleemiks on kirikus leiduvad erinevad arusaamad õpetuse, väliste kommete ja ka poliitilistes küsimustes. Võõrasse kogudusse minnes ei oska kunagi arvata, mis mind ees ootab. Kuidas oleks võimalik neid lõhesid ületada?
Tänapäeva ühiskonnas pole kindlasti enam võimalik kõiki ühe mütsi alla suruda, mingil määral peab erisusi aktsepteerima. Kuid ma arvan, et neist erisustest tuleb ausalt ja avatult rääkida, neid palju ja lihtsalt kiriku liikmetele selgitada ja põhjendada. Muudatused, kui neid tehakse, võiks olla läbipaistvalt argumenteeritud ja selgitatud.
Halvim, mida teha, on arusaamatud, ootamatud muudatused, mille vajalikkusest lihtliikmetel pole täit arusaama. See võib kaasa tuua palju kurbust ja pettumust. Pole parata, kirik juba on kord selline koht, kust otsitakse kindlust, püsivust, stabiilsust kontrastina sellele elule, mis jääb kiriku seintest väljapoole. Tunnet, et vähemalt siin on kõik nii, nagu oli minu isa ja vanaisa ajal.
Luterlased on minu uuringute põhjal üsna ratsionaalne ja teadmistejanune seltskond. On kogudusi, kuhu mõni inimene võib-olla üldse minna ei taha, kuid samas osale võivad sealsed traditsioonid, jumalateenistuse kord olla väga hingelähedased. Kui seda hakata ülevaltpoolt vormi suruma, siis ma ei tea, kas see võiks hästi lõppeda. Pealegi on tänapäeva inimesed üsna mobiilsed ja valivad kogudust suuresti ka isikliku meeldivuse alusel.
Ka siin saab appi kutsuda sotsiolooge, kes aitavad rahva meelsust välja selgitada – kas muudatused, mida plaanitakse, pole põhimõtteliselt vastuvõetamatud, kas nende vajadusest saadakse ühtmoodi aru, mida oleks vaja sootuks teisti teha või piisaks, kui asjadest lihtsalt paremini teavitada.
On igati inimlik, et oma solvumist, rahulolematust ja pahameelt ei minda vaimuliku juuresolekul välja näitama ja tihti vaimulik ei pruugigi teada, millega tema koguduse liikmed rahul ei ole. Selles mõttes annavad uuringud ausat infot ka nendelt, kes muidu oma arvamust avaldama ei kipu. Kasvõi aukartusest vaimuliku vastu. Pealegi meeldib inimestele, et nende arvamust küsitakse, see annab tunde, et ollakse arvestatud ja kaasatud.
Rain Soosaar

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)