Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kirikust räägitakse

08.09.2021 | | Rubriik: Kolumn
Kristjan Luhamets.

Augusti viimasel täisnädalal see juhtus. Kahe meediaväljaande – Levila ja Eesti Päevalehe – ajakirjanikud avaldasid ainulaadse vaatlus- ja uurimistöö tulemuse. Ilmus kuus suuremat artiklit ja rida lühemaid kilde luterliku kiriku mõju ja rolli kohta Eesti usuelus, ühiskondlikus elus ja poliitikas. Kiriku liikmete hulgas on olnud reaktsioonid väga mitmekesised. Minu täiesti subjektiivne mulje sotsiaalmeedia põhjal ütleb, et tunded olid ehk esimeste artiklite suhtes teravamad kui hilisemate suhtes. 

Üksikud kasutasid isegi väljendusviisi, et jälle „kirikut rünnatakse“, aga eks oli ka kirikust väljaspool seisvaid inimesi, kes avalikult hüüatasid, et lõpuks ometi kirjutatakse sellest, kuidas kiriku „karvane käsi“ poliitikasse sekkub. Kui need äärmused kõrvale jätta, tuleb esiteks rõõmustada, et luterlik kirik on äratanud tähelepanu. Terve hulk meile hästi tuntud muresid nagu maakoguduste napid olud, vastutus muinsuskaitsealuste hoonete eest või vaimulike ülekoormus on jutuks tulnud. Aga ka vaimulike siiras töö ning usklike ja koguduste aktiivne siseelu on markeeritud.

Mis oli Levila ja Eesti Päevalehe artikliseerias kõige mõjuvam ja kõige tähtsam, oli minu meelest kõrvaltvaataja, väljaspool seisja pilk luterlikule kirikule. See vaade tundub seespool olijale päris mitmes kohas võõrastav või väljakutsuv, rääkimata nii mõnestki faktiveast, aga kokkuvõttes tuleb tunnistada, et see üldvaade oli siiski heale ajakirjandusele omaselt mitmekesine. Esmakordselt Eesti ajakirjanduses väljaspool kiriklikku meediat kujutati kirikut mitme kandi pealt korraga. Intervjueerituid oli tähelepanuväärne hulk. Kirikule anti sõna nii paljude selle liikmete kui ka usuelu uurijate kaudu korraga.

Ükskõik mida arvata nendest artiklitest, faktiks jääb, et niimoodi on võimalik luterlikku kirikut väljastpoolt näha ja nii ka nähakse. Ajakirjanikud olid siirad, õppisid ka ise palju uut, ise seda tunnistades. See on väärtuslik materjal kõigile, kes kirikus tööd teevad. Kirik on misjoneeriv institutsioon, evangeeliumiga kutsutakse koguduste ridadesse uusi liikmeid. Kutsumine vajab järelemõtlemist ja kaalumist, keda ja kuidas kõnetatakse, kuidas kutsutakse. Arvan, et nimetatud artiklites kajastus väga palju seda, millega võiks kiriku liikmed oma kõnes, tegudes ja kutsumisel arvestada. 

Kirik ja kogudused ei seisa väljaspool ühiskonda, vaid selle sees. Kogudused ja nende liikmed on ülejäänud ühiskonnaga tihedasti võrgustunud. Vastuolud kiriku sees paistavad seega kaugele välja, aga võib juhtuda, et neid kogetakse seestpoolt ja väljastpoolt erinevalt. Kiriku juhtimine ja kiriku eest kõnelemine paistavad kaugele välja, aga ka neid tegevusi kogetakse kiriku sees ja väljas nii mõnigi kord erinevalt. 

Isegi kiriku sees kogetakse neid tegevusi erinevatest eeldustest lähtuvalt. Seda tuleb ju tunnistada ja sellega leppida. Kirik ei saa iial endast jätta muljet kui poliitilisest parteist, millel on muutumatud poliitilised vaated või mille liikmed kogevad paradiislikku olu. Ainult misjoneeriv klantstrükis võib proovida jätta muretut muljet paradiisi kohale jõudmisest.

Iga kirikuliige, kes vähegi koguduseelus osaleb, teab ju, et kirikusse kohale jõudes vaadatakse otsa maailma ja inimeste hädadele. Paradoksaalsel kombel kogetakse mitte paradiisi, vaid seda, kui kaugel on maailm paradiisist. See paneb kiriku liikmed tegutsema. Jah, kiriku liikmed parandavad maailma, aga mitte süsteemselt, mitte ilmtingimata kohe riigikordi või majandusmudeleid muutes, vaid esmalt iga ligimese armastamise ja abistamisega. 

See, kas ja kuidas muudab kirik ühiskonda, sõltub meist igaühest, igast kiriku liikmest, sellest, kas oleme esmalt olemas oma kõige lähema ligimese jaoks: lapse jaoks, elukaaslase jaoks, vanema jaoks, sugulase jaoks, töökaaslase jaoks, kogudusekaaslase jaoks ja tegelikult iga suvalise inimese jaoks tänavalt, kes võib ootamatult vajada abi.

Kui kirikusse mittekuuluvat inimest, mõnd kõrvaltvaatajat aitab ootamatult mõni kirikuline, kui sellist inimest rõõmustab keegi ristiinimene oma rõõmu või päästmise kogemust jagades, siis on kirik kohal. Siis ei pea kirikulised muretsema, kuidas nad välja paistavad või kas maailm neid mõistab. Siis on ligimesearmastus. 

Olge mureta, siis räägitakse kirikust jälle.

 

 

 

 

Urmas Nõmmik,

kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)