Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kirikust ja islamist Euroopa kodus

15.12.2006 | | Rubriik: Arvamus

Euroopa Liidu põhiseadusest jäi omal ajal välja viide kristlusele kui selle maailmajao kultuuri ühele olulisele alusele, ehkki sellesuunalisi ettepanekuid oli mitu. Õige aeg lasti mööda. Tagasihoidlikkus oma identiteedi ettemääratlemisel tundmatu tuleviku jaoks on toonud kaasa raskusi selle kaitsmisel praktikas.

Iga kogukonna, kiriku või riigi poolt selgesõnaliselt väljendatud seisukoht olulistes asjades või enesemääratluse element omab positiivses mõttes preventiivset iseloomu, sest annab teada, kellega on tegu ja mida on oodata. See on tuleviku aktiivse kujundamise seisukohalt korvamatu tähtsusega.

Kui aga eelnevalt on jäänud positsioonid selgitamata, on möödapääsmatu teha seda tagantjärele. Paavst Benedictus XVI poolt oma päritolumaal Baieris peetud ülikooliloengu kaudu alguse saanud sündmused on üks lüli ketis, millel on ühelt poolt ligi paari tuhande aastane ajalugu ja teiselt poolt 20. sajandi arengute ja meie sajandi konfliktide, eriti aga Iraagi sõja taust.

Kuuluta Kristust, aita inimest ja räägi temaga

Kristlus sündis kuulutuse seesmisest impulsist ja tema jõud, mida ta senisest rohkem kasutada võiks, seisneb muu hulgas dialoogi valmiduses. Meenutagem kas või Paulust nii sünagoogides kui ka linnaväljakutel.

Dialoog (kr dia-logizomai) tähendab vestlemist, arutlust, täpsemalt isegi läbi sõna toimimist. Haritud kristlus on selleks suuteline. Ka paavst tsiteeris pikas loengus muu hulgas lõiku XIV sajandil elanud Bütsantsi keisri Manuel II Palaiologose väljendustest, kui viimane aastal 1391 vaidles ühe iraani õpetlasega ning ütles, et islami on levitatud ka vägivallaga.

Ajalooliselt leidis siis kunagi aset kahe isiku dialoog, kellest üks oli idakristluse südamaa Bütsantsi keiser. Huvitav on, et keisri nime Palaiologos võib tõlkida kui muistset sõna või isegi vanasõna.

Idakristlus on märkimisväärselt kannatanud islamit kandnud rahvaste rünnakute all, kuid ei ole kunagi olnud nende vastu agressiivne. On omamoodi iroonia, et Konstantinoopol kannatas korra ka ristisõdalastest märatsejate läbi. Bütsants langes 1453 türklaste rünnaku all, koos sellega katkes kreeka keelele tuginenud antiikkultuuri osaline järjepidevus idas, huvitaval kombel aga sai siis hoogu renessansi ja reformatsioonini viinud vaimne tõus läänes.

Kui räägitakse põhimõtetest, siis sageli keegi haavub. Seda ei saa vältida, ehkki öeldud sõna ei pruugi iseenesest alati olla «kõva». Siiski tundub, et paavsti tsitaadis ega selle kasutamise kontekstis ei olnud midagi niisugust, mis renessansi-, reformatsiooni- ja valgustusaja-järgses Euroopas sobimatu oleks.

Professori ametist Canterbury peapiiskopiks saanud tohutu eruditsiooniga dr Rowan Williams andis paavstile oma toetuse selgitades, et tsitaati tuleb võtta kontekstis ja et kõnes tervikuna räägiti dialoogist sõbralikus toonis. Samas lisas R. Williams, et lääne üldsusel on vaja rohkem teadvustada, et kogu islam ei ole kaugeltki vägivaldne, muidu solvaks seesugune üldlause suurt hulka mõõdukaid moslemeid.

Väljakutse või preventsioon

Euroopa, eriti Austria, mäletab islamiusulise Türgi sõjaväe jõudmist Viini müürideni, linn aga pidas piiramisele vastu. Islamimaailm omakorda meenutab ristisõdu. Suuremal määral mõjutavad praegust poliitikat ja reaktsioone aga tänapäeval toimuvad sündmused, sealhulgas invasioon Iraaki ja sealsele rahvale kannatuste toomine.

Konfliktide tekkimist ei saa päriselt elimineerida, aga nende tõenäosust on võimalik vähendada. Kuidas kuulub siia kirik? Mulle meenub, kuidas Helsingi piiskop dr Eero Huovinen kutsus mõni päev pärast islamistide poolt kaaperdatud lennukite rünnakuid USAs nii juudikoguduse vanema kui moslemite imaami Helsingi Toomkiriku treppidele oma sõnumit esitama.

Piiskopi initsiatiivil kujunes välja ühene seisukoht. Tulemuseks oli, et kogu rahvale edastatud riigitelevisiooni vaatajad nägid, kuidas pärast piiskopi avakõnet mõistsid mõlema kristlusele lähima religiooni esindajad nii selle konkreetse kui ka igasuguse terrorismi avalikult hukka. Siin toimis piiskop aktiivselt nagu karjane ja kasutas dialoogi preventiivselt. Näeme, et kirik saab väikestes mõõtmetes täita ka rahva kaitsmise funktsiooni.

Mul ei ole otseseid andmeid paavsti lepitust otsivate sõnade täpse kuju kohta, mida oleks muidugi hea teada. Võib-olla oli tegemist oma mõtte ja tagamaade teatava selgitusega, kuid põhimõtteliselt ei ole vaja vabandada akadeemiliselt (nt ajalooliselt) tõepäraste faktide esitamise pärast. Vajaduse korral saab avaldada kahetsust nendest tõusnud arusaamatuste pärast.

Vabandama ei pea näiteks oma kiriku, maa või maailmajao identiteedi ja kultuuritraditsiooniga kokkukuuluvate ning vahel isegi kriitiliste väljendite pärast, kui need on arutlevad, õpetavad, konstateerivad ja mitte solvavad. Vale ning pelgalt nõrkuse ajel vabandamine on eetiliselt vale, ei lahenda olukorda sisuliselt ega kehasta ka tegelikku viisakust.

Ka islam arvestab jõuga, muu hulgas seisukohtade kindlusega, ning seega partneriga, kes vajaduse korral ka kriitilisi väiteid avaldades sisendab sõbralikkust, kindlameelsust ja seega tõsiseltvõetavust. Kõikjal ja alati on peamine see, et ei tohi tahtlikult solvata.

Kirik, ülikool ja ühiskond

Olen oma varasemates kirjutistes (Postimees 29.11.2005) viidanud Euroopas paralleelselt toimunud renessansi ja reformatsiooni rollile just niisuguse Euroopa kujunemisel, kuhu meiegi kuulume ja mille väärikama tuleviku eest koos vastutama peame. Õpetlasi ning kirjutajate koole on olnud templite ja keisrikodade juures nii Egiptuses, Hiinas kui ka mujal. Siiski on universitas’e (ld see, mis on tervikuna võetud) tüüpi haridusasutus sündinud just Euroopas ning levinud siit puhtamal või fragmentaarsemal kujul teistele kontinentidele.

Juba enne Lutherit ja Erasmust olid Euroopa ühiskonnas kirik ja ülikool teineteist omaks võtnud. Klassikalises ülikoolis sündinud sõnavabadus ja seal peetav kõikide teaduste dialoog ning vastastikune rikastamine aitavad kaasa erinevate kultuurivaldkondade püsivale õilmitsemisele, mida väljendavadki ju sõnad semper sint in flore. Me ei saa lasta sellel koostoimel kustuda.

Alusväärtuseks on siin vestluskaaslase tõeste väidete talumine, eriti nõuab dialoogi distsipliini olukord, kui öeldavad sõnad on kuulja suhtes tõeselt kriitilised. Me nõuaksime renessanssi ja reformatsiooni mitte läbi teinud islamimaailmalt liiga palju, kui kohe ootame, et teadlikult terrorismi tee valinud rühmitused mõistaksid Euroopa ülikoolide võlvialustes kujunenud traditsioone ja tolerantsust ega räägiks kohe d˛ihaadist.

Kuid tuge annab teadmine, et Al-Qaedat on tauninud ka paljud islamimaade tavalised inimesed, rääkimata nende intelligentidest.

Dialoog ja oma sõna kuuldavaks tegemine eeldavad haridust ja aine valdamist võimalikult erinevates spektrites. Teadusetegemise juurde kuuluvad muu hulgas ka kunst ja mäng ning mängulisus, mida ei pruugi taunida. Mäng moodustab märgatava osa ka liturgilisest tegevusest ega tee liturgiat selle pärast halvaks – kui just liturgia ei saa mängimise peamiseks objektiks.

Mäng algab lapsepõlves, see on inimese vanimaid tegevusi ja selle ülesannete hulka kuulub arengu soodustamine ja koostöövõime kasvatamine. Mäng heas mõttes muudab keskkonna inimsõbralikuks ja võib teha ka dialoogi talutavamaks. Hea mäng kodus, tööl, ülikoolis või kirikus võib ära hoida halva mängu tänavanurgal või sõjatandril.

Dialoog ja kindlus iseeneses

Käesolevaks ajaks kujunenud olukord ei vähenda kiriku ja Euroopa vajadust seista oma identiteedi juurde kuuluvate väärtuste nagu sõnavabadus ja demokraatia eest. Kuid kultuurne sõnavabadus tähendab siiski seda, et oma veendumuste ja kasvatuse tõttu loobutakse tahtlikult solvangutest. Dialoogi käigus selgitatakse oma põhimõtteid ja kultuuritausta, kuid ei kaubelda alusmõistete üle ega loobuta oma väärtustest surve, võltsviisakuse või häbelikkuse tõttu.

Euroopa multikultuurses ja sekulaarses ühiskonnas kasvab dialoogi pidamise või lihtsalt sellest loobumise raske kunsti tähtsus ka oma kultuuriringkonna siseselt ja vahel üsna igapäevaste sündmuste puhul. Dialoogi ühe erivormina saab pidada vajaduse korral ka lihtsat «ei» ütlemist, kus pikemat juttu teha ei jõua ega pole ka vaja.

Lugesin hiljuti ajalehest Helsingin Sanomat lühikest teadet umbes nõnda kõlava pealkirjaga, et Temppeliaukio kirik ei lasknud sisse munkade ansamblit. Alles edasi lugedes selgus, et jaapani munkade ansamblil ei lubatud kirikus esineda. Siinkohal ei ole oluline nende kavandatud kava ega äraütlemise põhjus.

Tahan osutada ühele olulisele asjale, nimelt pealkirja sõnastamisele. Sõnastamisel on suur mõju lugejate häälestamisele, ning meedias on see üks võte lugejate sihiteadlikul suunamisel. Antud näide kuulub juhtumite hulka, kus nn äraütlemise põhjuseid ei oleks üldse vaja esitada, sest kirik otsustab ise, mis talle sobib.

Kuid otsekui süüdistavalt kujundatud pealkiri demonstreeris valest otsast alanud arutlust. Siin jäeti mulje, et kirikusse sissepääsemine ja igasugune oma kava esitamine kuulub ansamblite iseeneslike õiguste hulka ning äraütlemist nagu mingit ootamatut erandit peaks põhjendama. Tegelikkus on vastupidine.

Helsingi Temppeliaukio kirik on tuntud aastaringselt toimuvate heade kontsertide poolest ja ilmselt ei puudunud kirikul endal piisav põhjus antud kontserti mitte korraldada. Õppida võib siit aga seda, et kiriku esmane omadus ja õigus on tema enesemääramine ja sellest tulenevaid otsuseid ei ole kirik kohustatud automaatselt põhjendama.

Kuid arvan, et õppides asju õigest otsast nägema, on võimalik saada tagasi kaduma kippuv väärikus nii kiriklikes, rahvuslikes kui ka poliitilistes asjades. Ning ka kiriku puhul kehtib seaduspära, et oma tunnetatud ja taastunnetatud loomusest, põhiülesandest ja positsioonist märkuandmine on osa väärikast ja vajalikust dialoogioskusest.

Dialoogi kaudu eksponeerib ja selgitab selle pidaja oma loomust ja mõtteid ning samal ajal kuulab teist. Koos sellega on aga dialoogi üks ülesanne anda mõista, et kirik toimib oma identiteedi kohaselt.

Randar Tasmuth,

,

teoloogiadoktor

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)