Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Kirikus on nüüd kolumbaarium ja krüpt

26.09.2012 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga

23. septembril pühitseti Tartu Pauluse kirikus valminud kolumbaarium ja krüpt.

Pühapäeval jõudis kätte aeg, mil Tartu Pauluse kogudusel oli põhjust rohkem rõõmustamiseks kui muidu. Nimelt pühitseti sisse kolumbaarium tuhaurnide hoidmiseks ja krüpt,  ruum keldrikorrusel, mille valmimist oldi juba aastaid oodanud.
2006. aastal korraldati ideekonkurss kiriku taastamiseks. Alates 2009. aastast on Pauluse kirikus toimunud ehitustööd erinevates etappides. Tänavuse suve lõpuks valmisidki kolumbaarium ja krüpt.
Üritus algas piduliku jumalateenistusega, kus osalesid ka peaminister Andrus Ansip, Tartu linnapea Urmas Kruuse ning endine linnapea Laine Randjärv.
Jutluse pidas peapiiskop Andres Põder, kes oma kõnes suunas kuulajaid mõtlema surmale ja lähedase kaotusele ning selle läbi vastselt avatud kolumbaariumile, öeldes, et surm on pigem värav tõelisse osadusse Jumalaga.
Pärast jumalateenistust viis protsessioon kirikust välja ning seejärel kõrvaluksest taas sisse, alla keldrisse, kus Andres Põder pühitses esmalt sisse kolumbaariumi. Seejärel pühitses koguduse õpetaja Joel Luhamets urnikambrid, kuhu asetati ka esimesed viis urni, mis olid oma koha saamist kaua oodanud.
Edasi suunduti kõrval olevasse krüptiruumi, kus pärast ruumi pühitsemist tänati kõiki neid, kes on kiriku ehitustöödel abiks olnud ja kaasa löönud. Teiste seas öeldi tänusõnu ehitustöid teinud Nordecon ASile ja rahalise abi eest Eesti riigile, Tartu linnale ning Pauluse koguduse liikmetele.
Küsisin õpetaja Joel Luhametsalt, millal tekkis mõte kolumbaariumi rajamisest. «Mõte on juba väga pikalt, üle kümne aasta koguduse liikmete seas olnud.
Oldi nõus, et vana katlamaja muudetakse avaramaks ning et sinna tulevad kolumbaarium, urniruum ja krüpt. See on juba vana tava, et surnud maeti kiriku alla. Alles siis, kui kirik sai täis, hakati surnuaedadesse matma. Praegu on olukord vastupidine – surnuaiad on täis ja napib matmispaiku.
Peale selle on probleem ka inimeste liikumisega. Kui varem tehti tööd seal, kus elati, siis nüüd on olukord vastupidine. Inimestel on mure nii matmistega kui haudade hooldamisega. Kirik võtab nüüd selle enda hoole alla,» selgitas Luhamets.
Vastselt valminud kolumbaarium on Joel Luhametsa sõnul oluline ka Pauluse kiriku jaoks: «Kui see jääb viimseks puhkepaigaks, siis inimene jääb pühakojaga seotuks. Samuti on ka surnute lähedaste side pühakojaga suurem ning lahkunute mälestuse pühitsemine saab olulisemaks.»
Laura Tabun,
Tartu ülikooli usuteaduskonna magistrant

Kolumbaariumist ja krüptist
Kolumbaarium on tuntud juba antiikajast kui tuhaurnide hoidmiseks rajatud ruum või ehitis. Sõna columbarium tähendab tuvilat, mis on tuletatud ladinakeelsest sõnast columba – tuvi. Kolumbaarium meenutab välimuselt suurt tuvilat, kus on palju pisikesi kambreid.
Krüpt (kr kryptē – varjatud, salajane) oli keskaegses kirikus maa-alune haud või reliikviahoidla. Pauluse kiriku krüptis hakatakse korraldama väiksemaid talitusi ja kontserte.
Tartu Pauluse kiriku ko­lum­baariumis on 250 urnikambrit, millest igaüks mahutab 5–7 urni. Urnikambreid renditakse maksimaalselt 20 aastaks.
Kolumbaariumisse võetakse ainult ristitud ja kiriklikult maetud inimeste urne.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)