Esileht » Online » Online artiklid »

Kirikus kodumaale mõeldes ja lauldes

05.10.2015 | | Rubriik: Online artiklid

Septembri viimased päevad on paljudele meie kogukonnas ajaks mõtelda sellele, kuidas tuli põgeneda kommunismi, Punaarmee eest vabadusse, teadamata, mis ees ootab, mures, et mis on armastatud sünni-, kodumaa saatuseks.

Juba 71 aastat on möödunud neist päevadest – 22-dal langes Tallinn, kuu viimasel päeval jõudsid punaüksused Muhu saarele. Oktoobris langes Saaremaa anastajate küüsi. ENSVs aga märgiti aastakümneid 23. septembrit kui vabastamisepüha, isegi kui võitlused veel kestsid, ja põgenemine toimus, ka pärast kuu lõppu. Võõrsil on olnud pea sama kaua pühamutes kogudustel olnud kombeks märkida kodumaalt lahkumise mälestuspüha, hellitades lootust, et saab jälle näha päeva kui Eesti on taas vaba.

Nii ta ongi aga kogunetakse ikka, läinud pühapäeval Agricola kirikus tähistas Vana-Andrese kogudus mälestuste valda astumist nii laulus kui sõnas. Koguduse ühislaulud olid väga sobivalt valitud, esimese laulu sõnad – „oh kui mu tee mind kodunt viib, kodumaagi maha jääb, siis on mul üks varjupaik, kelle juures julge kõik” – kinnitasid eriti neid tundeid, mida keerulistel, tormistel viimastel mihklikuu, esimestel viinakuu päevadel pagulased pidid üle elama.

Õpetaja Kalle Kadakas viis luterikiriku teenistuse liturgilise osa sümpaatselt ja soojalt läbi. Piiblisalmid olid sobivalt valitud: esimene, Nutulaulud 3.22 -26 algab „see on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud,” teine Luuka 9.57 -58 „Ja kui nad olid teel minemas, ütles keegi Jeesusele: „Ma tahan sulle järgneda, kuhu sa iganes läheksid.” Usk andis põgenikele lootust.

Edasi loe siit.

Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. (Rm 5:8)