Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kirikus käimine presidendile kohustuslikuks?

31.05.2017 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

President Kersti Kaljulaidi ametiaega on algusest peale saatnud ühiskondlik arutelu selle üle, miks ta ei soovinud EELK peapiiskopi Urmas Viilma pakutud tänujumalateenistust ametisse vannutamise järel, miks peab jõule ja kirikut iseseisvateks asjadeks ning miks arvab (22. mail Manchesteris toimunud terrorirünnakute järel), et rangelt ilmalik riik aitab ära hoida rahu usukogukondade vahel või miks ta ütles Joonas Hellermale antud aastalõpuintervjuus, et peab riigi ilmalikkust parimaks kaitseks võõraste religioonide tavade eest.
Näib, et eelmised presidendid käisid kirikus vabast tahtest, Kaljulaid seda enam vabast tahtest ei tee.
Kui Kaljulaid käiks kirikus ega kasutaks väljendit „range ilmalikkus“, debatti poleks. Need, kes leiavad, et kirikus käimine ja kiriklikud jumalateenistused presidendiametiga seotud tseremooniatel käivad selle ameti juurde, võiksid algatada ka vastava seadusmuudatuse, mis nõuaks presidendilt kiriklikku kuuluvust, teatud poliitiliste rituaalide täitmist kirikus ning ametis olevalt presidendilt ka neil teenistustel kohal olemist.
Kui presidenti süüdistatakse kirikuvaenulikkuses ja ateismis, kuna ta ei ole ise jumalateenistusel kohal ja loobub poliitiliste tseremooniate korraldamisest kirikus (nende kriteeriumide alusel on enamik eestlasi suuremal osal ajast kirikuvaenulikud), siis ega seda probleemi muul moel ei lahenda. Võib-olla arutlejad ei nõua presidendilt just isiklikku usku, ent välist konformismi ja kohalolekut küll. Seaduste jõuga saab viimast korraldada.
Ent millised on need kirikud, mis presidendiametile sobivad? Kas kõik Eesti Kirikute Nõukogu kirikud või jääb näiteks Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik välja? Kas usukogukondade vahelistele suhetele mõjuks selline muudatus positiivselt? Arvestades Euroopa kõige madalamat kiriku liikmelisuse osakaalu eestlaste seas, kui suure osa üle 40-aastastest võimalikest presidendikandidaatidest see välistaks? Millist mõju omaks selline muudatus Eesti sise- ja välisjulgeolekule?
Kui nii mõeldes selgub, et sellist tingimust presidendiameti juurde pookida ei taheta, mille üle siis arutelu käib? Kas president eksis, kui kasutas mõistet „rangelt ilmalik riik“?
Riigi ilmalikkus on praegusaja Euroopa ühiskondades valdav ning väljendab eelkõige seda, et õiguste omandamisel (olgu need seotud riigi või Euroopa kodaniku heaolu garantiidega, tööjõu rändega või pagulasstaatusega) ja seaduste ehk riigi ees on inimesed võrdsed, sõltumata nende usutunnistusest.
Vatikan on ainus riik Euroopas, mida võib pidada seadusandluse ja poliitilise legitiimsuse poolest mitteilmalikuks. Ülejäänute seadusandlus ei põhine usulistel alustel ega ka usulisel välistamisel ning valitsuse legitiimsus põhineb rahva, mitte Jumala või kiriku võimul.
Iraanis osalevad usujuhid poliitilises otsustusprotsessis oma ametipositsioonist tulenevalt, ent Euroopas (sh ka Venemaal, Armeenias ja Poolas) selliseid näiteid peale Vatikani pole.
Kas Eesti on just rangelt ilmalik, sõltub sellest, mida ranguse all silmas peetakse. Kui radikaalselt ilmalikku riigiideoloogiat, siis Eesti riigiideoloogia ei ole antiklerikaalne ja kristlusevastane, nagu oli kommunistlikus Nõukogude Liidus. Kui range ilmalikkus tähendab riigi kontrolli usuelu üle, siis on Aserbaidžaan, Türgi, Prantsusmaa ja Suurbritannia rangemalt ilmalikud kui Eesti.
Kui rangelt ilmalik tähendab usklike ja mitteusklike võrdsust seaduste ees, usuvabaduse kaitset ning usukogukondade võrdset kohtlemist riigi poolt, siis selles mõõtmetes on Eesti maailmas esimeste seas. Selles on riik siiani küllalt range olnud.
Öeldakse, et „president esindab kõiki“, seetõttu peaks ta olema kiriku suhtes avatum. Ma ei ole kuulnud president Kaljulaidilt religiooni- või kirikuvastaseid sõnumeid. Isiklikult ei poolda, kui poliitilise ameti tõttu nõutakse välist konformismi religiooni suhtes. Ent saan aru neist, kes leiavad, et presidendiamet peaks kohustama. Aga siis oleks selgem, kui ametis oodatav on ka ametinõuetes sätestatud.
Kas (range) riigi ilmalikkus aitab ära hoida terrorismiohtu? Osalt kindlasti. Ent terrorismi seosed religiooni(de)ga on mitmepalgelised ning terrorismi põhimotivatsioon on alati poliitiline, mitte religioosne. Kas vähem riigi ilmalikkust tugevdaks julgeolekut? Võib, aga ei pruugi. See, et viimastel aegadel on terrorirünnakuid olnud rohkem Rootsis kui Soomes, ei tulene otseselt sellest, et Rootsis aastast 2000 enam riigikirikut ei ole, ent Soomes on riigikirik formaalselt veel alles.
Kilp,Alar2015

 

 

 

 
Alar Kilp,
kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)