Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kirikupõllu harijatest

21.09.2011 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Uue õppeaasta alguse puhul on rohkelt avaldatud arvamust kooliga seonduvate asjade kohta. Haridusreformi suundumused on pannud kaasa mõtlema koolijuhte, pedagooge, õpilasi ja lastevanemaid. Õppimine ja õpetamine puudutab nii poliitikuid kui laiemat avalikkust.
Eriti teravalt on sõna võetud pedagoogide töö väärtustamise teemal. Õpetajate piinlikult kasin palk, nende õigused ja kohustused, füüsiline ja vaimne vastupidavus on kõneained, mis erutavad kaudselt meid kõiki. Elukestev õpe nii täiend- kui ümberõppe vormis sunnib meid küsima: millist haridust on vaja omandada, et inimene leiaks tööd ning tunneks sellest tööst rahuldust ja rõõmu?
Et luterliku kiriku vaimulikke on pikka aega nimetatud õpetajateks, siis paratamatult tekivad seosed kooli ja kiriku vahel. On tõmmatud paralleele tasustamise, motivatsiooni, tunnustamise ja missiooni osas. Võime näha teatud sarnasust vaimuliku ja kooliõpetaja kuvandis. Pedagoogi kohta väidetakse, et ta peab olema teenindaja, ametnik, psühholoog, preester, õpetaja ja ei tea kes veel. Tekib küsimus, kas kõigi nende kohustuste ja rollide täitmise kõrvalt õppetööks veel aega jagub. Nüüdisaegne pedagoog ei pea end enam niivõrd õpetajaks kui juhendajaks või mentoriks. Vast isegi aednikuks, kes taime väetab ja toestab.
Vaimulike praktilisi ülesandeid vaagides võime loetleda samuti mitmeid rolle, mida koguduse õpetajal tuleb täita. Ka köstrite-organistide tegevuse kohta on Hugo Lepnurm maininud, et neil on vaja juhtida pritsimeeste orkestrit, anda koolis tunde, vedada küla laulukoori ja teha palju muud ning kui aega üle jääb, siis ka orelit mängida. Kirikupõldu harides peavad töötegijad olema väga mitmekülgsed.
Nii ametlikus kasutuses kui kõnepruugis on vaimulikke kutsutud mitmeti, vastavalt konfessiooni õpetuslikele rõhuasetustele ja põhimõtetele. Eesti luterlikus traditsioonis on tuntuim kindlasti õpetaja. Hilisemal ajal, mil koolmeistreid hakati kutsuma samuti õpetajateks, said vaimulikud tiitli kirikuõpetaja. Küllap oli selline nimetus ratsionalistlikul ajajärgul ka õigustatud, sest kirikukantslist «valgustati» kogudust mitmetes eluvaldkondades. Jutlustajad olid küllap kihelkonna haritumaid mehi ja neid võidi õigusega nimetada soolaks maale ja valguseks ümbrusele.
Et haritavaks põllumaaks olid siiski koguduseliikmed, siis levis nimetus hingekarjane. Pärast sõda anti «usukultusteenijatele» välja riiklik tegutsemisluba, millel oligi kirikuõpetaja nimetuseks pastor.EELK põhikirja järgi on vaimuliku ameti astmed piiskop, preester (õpetaja) ja diakon. Kuigi neid nimetusi kasutati juba kiriku algusaastatel, on nii preestri kui diakoni nimetus luterlikus kirikus alles uuem nähtus.
Nimetusega kaasneb vaimuliku tegevuse suund, missioon, kohustused ja õigused. Vaatamata tublidele abilistele koguduse juhatuseliikmete ja kaastöötajate näol, peab vaimulik lahendama ka ootamatuid ülesandeid. Siis tulevad kasuks eelnevalt omandatud erinevad teadmised ja praktiline kogemus.  Ajapikku on kirikus välja kujunenud ametikandjatele esitatavad hariduse ja kutseoskuse nõuded. Kas kehtiv süsteem rahuldab?
Teoloogilise hariduse omandamine on ja peaks jääma vaimulike koolituse vääramatuks tingimuseks. Aga selleks, et koguduse töötegija ei väsiks, ei põleks läbi, ei pettuks, vaid suudaks olla ustav teenija, on vaja Jumala õnnistust, tema armu, aga ka mitmekülgseid teadmisi ja oskusi. 
Usuteaduse instituudi reorganiseerimisel on oluline läbi vaadata ainevaldkonnad, millega üliõpilased kokku puutuvad. Loomulikult on tähtis osa akadeemilisel teoloogilisel ettevalmistusel, kuid alahinnata ei tohiks ka praktilisi distsipliine. Õppimisel on heaks eelduseks kutsumus, spirituaalne valmisolek ja sobivad isiksuseomadused. Tartu ülikooli usuteaduskond annab võimaluse omandada traditsioonilisel kõrgel tasemel teoloogilist haridust, kirikutööle asudes aga vajab noor vaimulik veel igakülgset ettevalmistust preestri-õpetaja-karjase, koguduse juhi ülesannete täitmiseks.

Einar Soone
,
piiskop

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)