Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kirikuõpetajast kooliõpetaja

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

Urmas Viilma on 20. aastat koolis religioonilugu õpetamas.  Arhiiv Lisaks vaimulikutööle ka 20. aastat kooliõpetajaks olnud Tallinna toomkoguduse õpetaja kantsler Urmas Viilma peab plaani koolist lahkuda.
Miks ja kuidas Teist sai kooliõpetaja?
Mulle väga meeldis koolis käia. Mäletan, et gümnaasiumi viimases klassis tundsin päris nukrust, et meeldiv aeg läbi saab. Ja kui siis asjalood kujunesid nii, et mulle tehti ettepanek uuest sügisest värske vilistlasena oma kooli naasta, juba õpetajana, võtsin väljakutse rõõmuga vastu. Nii et esimesed kooliõpetaja tuleristsed sain Saue gümnaasiumis 1991. aastal, suuresti tänu Keila koguduse õpetajale Jaan Jaanile, kes enne mind kultuuriloo nimetust kandvat ainet andis, ja toonasele koolijuhile Jaan Palumetsale, kes oli väga soosiv.
Asudes õpetajaametisse olin ise just õppima astunud usuteaduse instituuti. Ei usu, et ennast ise oleksin pakkuma läinud. Küll tegin seda Pärnu-Jaagupi gümnaasiumi direktori Alar Amori jutule minnes, kui minust sai sealse, Pärnu-Jakobi koguduse diakon, aga siis oli mul ka rohkem elu- ja õpetajakogemust. Pärnu-Jaagupist lahkudes sain kutse taas Saue gümnaasiumisse, kus annan väikese koormusega tunde praeguseni.
Kuivõrd kokkusobivad on kooli- ja kirikuõpetaja amet? Kas rollimuutus võib olla ka probleemiks?
Rollide vahetumine on päris huvitav, seda on põnev jälgida. Minu enda suhtumine on aastati olnud erinev. Alustades Saue gümnaasiumis, andsin oma riietumisega väga selge signaali: olen kooliõpetaja.
Näiteks ei kandnud ma kunagi pastorisärki. Osaliselt tulenes see ka sellest, et Sauel pole ajalooliselt kirikut olnud. Seetõttu oli suhtumine usundiõpetusse võib-olla ka pisut eelarvamuslik ja seda tuli kooli minnes arvestada.
Pärnu-Jaagupis käisin risti vastupidi algusest peale pastorisärgiga, identifitseerides ennast seeläbi kirikuõpetajana, kes käib koolis tunde andmas. Soovisin kooli ja kirikut siduda, teha koostööd, ja see õnnestus väga hästi. Näiteks ei pidanud ma neil aastail iial muretsema leerilaste vähesuse pärast.
Leerirühmad olid suured, sest gümnasistid pidasid enesestmõistetavaks konfirmeeritud saada. Ma ei teinud selle nimel mingit propagandat või reklaami, piisas sedelist infotahvlil. Piirkonna omapäraks oli käsitleda kirikut osana kogukonnast, piiri kiriku ja kooli vahele ei tõmmatud.  
Nüüd taas Saue gümnaasiumis õpetades kannan reeglina pastorikraed. Ennekõike olen kirikuõpetaja. Sellena võtab mind ka koolipere.
Viimased aastad on toonud Teile kirikutöös palju koormust juurde. Teid valiti Tallinna toomkoguduse õpetajaks ja EELK Konsistooriumi kantsleriks. Ometi olete soovinud ka kooliõpetaja ametis jätkata. Miks?
See on hell küsimus. Nimelt olen otsustanud eelolevast sügisest koolitöölt lahkuda. See on mulle emotsionaalselt raske otsus, sest mulle tõesti väga meeldib õpetajatöö. Olen koolis nautinud igat tundi. Nii palju kui see on minult võtnud, olen samas ka vastu saanud. Koolipäeva lõpus olen väsinud, ent rahulolev.
Mõnes mõttes on mu otsus sümboolne: olen koolis 20. aastat, võib-olla üks pikema staažiga vaimulikust kooliõpetaja, ning nüüd, mil aine lisandumine kooli õppekavva loob selle andmiseks paremad võimalused, lahkun. Tunnen, et võin ära tulla nüüd, mil keeruline periood aine jaoks on ümber. Otsus on motiveeritud ajanappusest, mitte mingil juhul huvipuudusest. Selleni on mind viinud pragmaatiline kaalutlus, kuidas oma tööaega võimalikult efektiivselt kasutada.
Mis on muutunud, mis jäänud samaks 20 kooliaasta läbilõikes?
Viimast kümmet aastat on suuresti mõjutanud Internet. See on teinud tundide ettevalmistamise ühelt poolt lihtsamaks, teisalt aga just keerulisemaks. Materjali maht on tohutult kasvanud, olulise lahutamine ebaolulisest on paras väljakutse. Loomulikult nõudis algul koolis tundide ettevalmistus tohutult enam aega. Abimaterjali peaaegu polnud.
Pean tunnistama, et ma ei lähe kõigi uuendustega kaasa. Näiteks kasutan ikka loengu- ja diskussioonivormi ning tahvlit. Minu meetodiks on tekitada olukord ja lasta õpilastel küsida.
Samuti küsin esimeses tunnis ise, millised on õpilaste ootused ja kartused, ning arvestan kirjalikult laekunud vastuste sisu eelolevate tundide planeerimisel. Muide, need tagasisidelehed on mul kõik tallel läbi 20 aasta. Sellest võiks kokku kirjutada mitu doktoritööd!
Liina Raudvassar