Esileht » Online » Online artiklid »

Kirikuõpetaja: religioossus pole usukaugete eestlaste teadvusest kuhugile kadunud, muutunud on ainult selle väljendusvormid

24.12.2016 | | Rubriik: Online artiklid

Mihkel Kukk, EELK Rapla Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja

Igal aastal jõululaupäeval kuulevad miljonid inimesed üle kogu maailma taas tuttavat Jeesuse sünnilugu Luuka evangeeliumi 2.peatükist. Seda ka meie kodusel Maarjamaal, vaatamata sellele, et me ise kipume ennast tituleerima üheks kõige kirikukaugemaks ja usuleigemaks rahvaks Euroopas. Iseasi on see, kas ka nüüd, jõuluajal sellega just uhkustada tasub või peaksime seda pigem häbenema.

ga religioossus kui selline pole ju usukaugete eestlastegi teadvusest kuhugile kadunud. Muutunud on ainult selle väljendusvormid. Kui varem oli religioon kogu ühiskonna asi ning peaaegu kõik selle liikmed kuulusid mõnda kirikusse, siis tänapäeva trend on pigem kasvav individualism, kus ka usk, kui selline kipub üha enam inimeste privaatsfääri jääma. Mitte ainult Eestit, vaid kogu sekulariseeruvat Euroopat iseloomustab väljend believing without belonging ehk uskumine ilma kuulumiseta. See kõik ei ole enam seotud nõukogude ajast pärit hirmuga, kus jõuluõhtul kirikusse minek, rääkimata kogudusse kuulumisest oli paljude jaoks segatud kartusega, et äkki keegi näeb ja sellest võib tulla paksu pahandust.

Siiski saab statistiliselt mõõta saab ainult seda, mis seostub kuulumisega, kuigi samas võib eksisteerida ka kuulumist ilma uskumiseta.

Evangelist Luuka edastatud jõululoo märksõnaks on „ärge kartke!” Just nende sõnadega alustab Petlemma lähedal öises valvekorras olevatele karjastele ootamatult ilmuv Issanda ingel oma teadet Päästja sünnist. Luuka kui ainsa mittejuudist evangelisti poolt kirja pandud Jeesuse sünniloo kulminatsiooniks ongi minu jaoks ingli kohtumine karjastega, kes kuulusid tolleaegse ühiskonna kõige madalamasse seisusesse ja kellel puudusid seetõttu ka paljud Rooma riigi kodanikuõigused. See, et maailma võimsaim mees keiser Augustus andis käsu rahvaloenduse korraldamiseks oma impeeriumis, mis omakorda tähendas Joosepi ja lapseootel Maarja jaoks pika ja tülika teekonna ettevõtmist Galilea Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna Petlemma, on evangelisti jaoks pigem nagu illustreerivaks kontrastiks järgnevale.

Jõuluevangeeliumi kuuldes peaks see meid panema mõtlema selles suunas, kas ja mida meil sellest loost õppida on.

Edasi loe Delfist.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)