Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kirikuõpetaja Paul Saare elutee on lõppenud

16.03.2010 | | Rubriik: Persoon kaasajast

 Paul Saar sündis Tallinnas linnamisjonäri peres. Pärast Tallinna Gustav-Adolfi gümnaasiumi lõpetamist oli ta Eesti sõjaväes ja sõjakoolis, aga 1938. a sügisest alustas juba teoloogiaõpinguid Tartu ülikoolis. Kui 1940. a teoloogiateaduskond suleti, jätkas ta õpinguid arstiteaduskonnas.
Sõja-aastatel, et mitte minna Punaarmeesse, oli ta lühikest aega metsavend. Eesti iseseisvuse taotlemise ja saksavaenulikkuse eest «komandeeriti» Paul Saksa julgeoleku koonduslaagrisse – Tallinna Patareisse. Pärast koonduslaagri likvideerimist tuli sõdida SS-üksuse koosseisus Narva rindel Sinimägedes. Sealt õnnestus Paulil põgeneda. Edasi viis noore mehe tee vabatahtlikuna soomepoiste rügementi.
1942. a abiellus ta soomlanna Martta Luostarineniga ja neile sündis poeg Juha-Pekka. Jätkusõja lõppedes 1944. a jätkas Paul oma teoloogiaõpinguid Helsingi ülikoolis.
1947 arreteeriti ta aga uuesti ja järgmise aasta alguses loovutati Nõukogude Liidule. Kohe siiski Siberisse ei saadetud. Viis aastat sai Paul teenida EELKd, esialgu Vändra ja Tori kogudust, hiljem, alates 1951. a märtsist, Tallinna Kaarli kogudust. 1953 mõistis sõjatribunal talle riigireetmise eest 25 aastat ja nõukogudevastase propaganda eest 10 aastat vangistust Siberis. Õnneks tuli sellest karistusest tegelikult kanda ainult 3,5 aastat. Paul on ise neid aastaid nimetanud Siberi kõrgkooli aastateks, mis andsid edaspidisele elule tuntava aktsendi.
1956. a lõpus algasid Paulil taas tööaastad Eestis. Teenida tuli Varbla, Karuse ja Hanila kogudust. Esimese abikaasa õnnetu surma järel abiellus Paul 1965. a Niina Adorovaga. Sellest abielust sündis tütar Anna.
1967. aastast teenis Paul Saar 26 aastat Hageri kogudust. Ta oli 17 aastat Lääne-Harju praostkonna abipraost ning viimastel tööaastatel ka praostkonna praost. Paul Saare vaieldamatuks teeneks on ka Ida-Karjala ingeri koguduste teenimine, algselt hooldajaõpetajana Petroskoi koguduses, hiljem sealse praostina.
Pärast pensionile jäämist 1993. a alustas Paul tegevust Soomepoiste Eesti Ühenduses, mis kuulub Soome Sõjaveteranide Liitu. 1993 asutati ühenduse sees vaimulik toimkond, mille esimeheks ta oli algusest peale. Paul on olnud ka mitmeid aastaid Hageri hooldekodus hingehoidja. Palka ta selle töö eest ei saanud, aga töö oli talle tähtis. Kord nädalas külastas ta neid, kes ise enam omatahtsi toimetada ei jõudnud.
Pauli eluteest on Martti Issakainen kirjutanud 1994. a raamatu «Toinen vyöttää sinut». See on tõlgitud ka eesti keelde ja Logose kirjastuselt pealkirja all «Soomepoisi elurännak» 2002. aastal välja antud.
Paul Saart on autasustatud Valgetähe IV klassi teenetemärgiga ja Soome Valge Roosi Rüütelkonna I klassi teenetemärgiga. EELK on teda autasustanud EELK Teeneteristi II järgu ordeniga ja Soome Kirik Püha Henriku ristiga.
Vaimuliku ja inimesena on Paul meelde jäänud sõbraliku, väga toimeka ja kõigest huvitunud inimesena. Tal oli kadestamapanev mälu aastaarvude, inimeste nimede ja elulugude suhtes, kuni üksikasjadeni välja. Piisas mõttelõnga kättesaamisest ja ta hakkas lugusid lahti harutama nagu lõngakera, ikka edasi ja sügavamale. Tal oli alati kiire.
Naljatades sai nii mõnigi kord tema kohta tõdetud, et mida enam mehel aastaid turjale tuli, seda kiiremaks elutempo muutus. Kõike tegi ta hoogsalt ja kaasatõmbavalt. Paul oli kiire taibu ja hea vaistuga. Pensionieas ta reisis palju. Kurtmist Pauli suust naljalt kuulda ei olnud.
Meie viimasel kohtumisel ta ei kurtnud ka millegi üle, lamas vaikselt oma voodis ning väljendas vaid rõõmu ja tänulikkust. Seekord oli ta pisut väsinud, hetkeks käis nagu kusagil ära. Hinge jäi helge tunne, et mehel on ikka veel toimetamist. Tänusõnadki olid vist öeldud mujale…

Oma head õpetajat ja eelkäijat austades
Jüri Vallsalu

Loe meenutusi Paul Saarest siit .
Leinajumalateenistus peetakse 20. märtsil kl 13 Hageri kirikus. Paul Saar maetakse Hageri kalmistule.

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)