Kirikuõpetaja Albert Soosaare poeg Enn

11.05.2007 | | Rubriik: Määratlemata
Enn Soosaar: kirik  võiks rohkem oma seisukohti  esitada.
Enn Soosaar: kirik võiks rohkem oma seisukohti esitada.

Tõlkija ja esseist Enn Soosaar vaatles
hiljuti Loomingu Raamatukogus ilmunud teoses «Isa ja Aeg» eesti rahva saatust
20. sajandil.

Möödunut käsitles ta seejuures oma isa,
luteri kiriku õpetaja Albert Soosaare (1906–1995) ja põllumehest vanaisa
elukäigu kaudu.

Millest tekkis mõte kirjutada eestlaste
läbielamistest möödunud sajandil just sellisel viisil?

Juba mõnda aega mõlkus mul meeles kirjutada
pikem esseelaadne tagasivaade 20. sajandile. Probleem oli sobivas vormis. Ma ei
tahtnud kuiva arutlust ega faktidele toetuvat analüüsi. Neid on lähimineviku
kohta kirjutatud tuhandeid.

Möödunud kevadel turgatas äkitselt: kui
katsuksin 20. sajandil eestlastega toimunut vaadata vanaisa ja isa silmade
läbi. Mõlemad elasid läbi või olid tunnistajad kõikidele olulistele
sündmustele, mis viimasel sajal aastal siinkandis aset leidsid. Nii suurtele
lootustele, mida andsid iseseisvumine ja oma vaba rahvakirik, kui ka nendele
kohutavatele mõnitustele, millega totalitaarsed režiimid inimesi hävitasid ja
neid vaimselt murdsid ning sandistasid. Mõlemad suutsid jääda iseendaks ja
pidasid seda Jumala armu osutuseks neile.

Minu isiklikud kogemused pärinevad
nõukogude ajast ja on valdavalt äraspidised. Püüdsin neid ja lapsepõlve
mälestuskilde ning muljeid sünteesida ja ette kujutada, mida tähendas teises
olustikus ja teiste arusaamadega üles kasvanud vanaisa ja isa põlvkonnale «uus
aeg», kus inimese tõekspidamised, põhimõtted ja kõlbelisus ei maksnud enam
midagi.

Kõik – kaasa arvatud inimese elu – muudeti
suhteliseks. Nagu juba noorest peast aru sain, oli see vägivaldne murrang
paljudele «Eesti-aegsetele» vapustus, mis painas neid surmani.

Kas Te jõudsite oma isaga tema elu ajal
kõik vajalikud jutud räägitud või jäi midagi olulist küsimata?

Eks enamasti ole ikka nii, et siis, kui
inimene on igapäevaselt su kõrval, ei märka paljutki küsida. Isa oli perekonda
hoidev inimene, kuid mitte see tüüp, kes minevikus elab ja lastele ning
lastelastele oma mälestusi jutustab. Küll aga viis ta mitmel korral meid oma
eluteega seotud paikadesse ja tuletas meelde, kuidas toona elati ja oldi. Nii
et oma tagasivaates ei pidanud ma pimedas kobama.

Kas Teie isast jäi maha päevikuid või kirjapandud
mälestusi?

Kahjuks mitte. Kirjutuslaua taga istus ta
peaaegu iga päev, aga see, mis ta paberile pani, mida kladedesse kirjutas, olid
jutlused, piiblitundide konspektid, ettekanded, kõned, meditatsioonid. Sealt
leiaks iga teoloog olulist mõttevirgutust, mida ta saaks oma töös kas otseselt
või kaudselt kasutada. Loodetavasti läheb korda isa talletatud homileetilised
tekstid üle anda Tallinna Jaani kogudusele, kus ta teenis ligi 20 aastat kuni
kõrge vanuseni.

Kuid lisaks
kirjalikule materjalile jäi isast maha ka karpide viisi filmirulle ning
diapositiive, sealhulgas kirikulooliselt huvipakkuvaid ülesvõtteid. Needki
vajaksid sorteerimist ja korda seadmist.

Punaarmee tulles pidas Teie isa õigeks
oma tööd ja kodu mitte maha jätta ja mitte koos 72 ametivennaga läände
põgeneda. Kas ta hiljem kahetses oma toonast otsust?

Ei. Ma ei tea ühtegi juhust, kus ta oleks
vihjamisigi kahetsenud, et meie ei ela Rootsis või Kanades või kusagil mujal
vabas maailmas. Eestisse ja oma koguduse juurde jäämist ei tuleks nimetada
«otsuseks», sest alternatiiv, mida kaaluda, tema jaoks puudus. Ta andis enda ja
oma pere Jumala armu hoolde.

Kuidas pastori pere nõukogude režiimi tingimustes hakkama
sai?

Ega kerge olnud. Võimude suhtumine erines
eri perioodidel. Surve kogudustele ja vaimulikele, osaliselt ka nende
pereliikmetele, muutus ühelt poolt lahmivamaks, teiselt poolt rafineeritumaks
just Hruštšovi ajal.

Kuna nähti, et kirik ise hingusele ei lähe
ja ka Stalini repressioonivõtted ei olnud soovitud vilja kandnud, alustati
«ideoloogilist» võitlust, mis tegelikkuses tähendas veel suuremat
administratiivset sekkumist koguduseellu (keelati igasugune kiriklik tegevus
Sõna kuulutamisest ametitalitusteni väljaspool «kultushoone» seinu) ja veel
kõrgemaid makse kui neljakümnendatel aastatel.

Samal ajal suunas üheparteiline riik
enneolematul hulgal vahendeid ateismi propageerimiseks ja ristiusu
karikeerimiseks, ilma et teisele poolele oleks antud vähimatki võimalust ennast
avalikult kaitsta ja oma põhitõdesid selgitada. Siiski ei taha ma väita, et
pastorite või nende lähedaste suhtes oleks ühiskonna suhtumine olnud tõrjuv.
Eks üksikuid juhtumeid, kus mõni pahatahtlik või kannuseid teeniv funktsionäär
kirikuõpetaja elu kibedaks tegi, siin-seal esines. Nagu igas totalitaarsüsteemis.

Kirikuõpetaja juures kodus käisid
inimesed vist arutamas asju, mida mujal ei julgetud rääkida.

Ega kohe pärast 1940. või 1944. aasta
kokkuvarisemist suud eriti lukus hoitud. Kui aga nähti, kuidas üks inimene
teise järel arreteeriti ja sageli ka tapeti, ja kui tulid veel küüditamise
lained, muutusid paljud umbusklikuks ja tõmbusid endasse. Loomulikult käis isa
juures hulgaliselt inimesi oma muresid rääkimas ning nõu otsimas, aga kuna
vaimulikke seob pihisaladus, ei tea ma öelda, mida inimesed talle kahekesi
olles kõnelesid.

Kas Teil endal ei olnud keskkooli ajal mõttes minna
teoloogiat õppima?

Enne keskkooli viimases klassis toimunud
liiklusõnnetust ei olnud mul mingit kindlat eelistust tulevase elukutse suhtes.
Isa ei oleks kindlasti mind ühes või teises suunas mõjutanud – oleksin pidanud
ise otsustama.

Ta oli üsna kriitiline selle hariduse
taseme suhtes, mis tolleaegses Usuteaduse Instituudis anti. Et läksin Tartusse
inglise filoloogiat õppima, oli suurel määral paratamatus, mille määras liikumispuue.

Te olete elu jooksul inglise keelest
eesti keelde vahendanud ühtekokku üle neljakümne romaani ja novellikogu. Kas
tõlgite ka praegu?

Tõlkinud olen üle 40 raamatu, kõige rohkem
20. sajandi ameerika autorite teoseid, aga ka pisut inglise ja austraalia
ilukirjandust. Praegu on mu huvi kaldunud rohkem poliitika poole, õigemini
katsele kommenteerida ning mõtestada seda, mis meie ümber tänapäeval toimub.

Tõlkimisega tegelen vähe, ehkki midagi –
tänavu Ernest Hemingway jutud – on mu arvutis ikka olnud. Selles mõttes on mul
vedanud, et olen saanud kirjastustele ise ettepanekuid teha, mida tõlkida. Ja
raamatuid, mis mind pole üldse huvitanud, ei ole ma pidanud ümber panema.

Praegusele nooremale põlvkonnale, kes
loeb ilukirjandust vähem kui nende isad-emad, olete vist rohkem tuntud kui
kolumnist. Teid peetakse üheks kõige enam avalikku arvamust mõjutavaks
kirjutajaks. Kas olete seda ka ise täheldanud?

Oma kirjutiste mõju kohta ühiskonnale ei
oska ma midagi öelda. Muide, kui tsiteerite minu juubelikonverentsil öeldut,
siis seal räägiti palju ilusaid sõnu. Tõsi on aga see, et ma ei püüa oma
kirjutistega kellelegi meeldida, kirjutan seda, mida mõtlen ja tunnen. Ma ei
ole ka kunagi ühegi poliitilise ühenduse, ei pioneeriorganisatsiooni, komsomoli
ega punapartei liige olnud ega kuulu ka praegu ühtegi erakonda.

Kuid kutsutud parteisse Teid ju ikka on?

Jah, kutseid olen saanud pea kõikidelt
erakondadelt ja mitte ainult üks kord.

Mart Laar on teid nimetanud poliitikute
rooskajaks.

Ta pidas ilmselt silmas seda, et ma ei
kuulu nende hulka, kes tegevpoliitikute pead silitab. Ise olen püüdnud
võimalikult erapooletu olla ja tingimata tunnustada, mis tunnustust väärib.
Mind on ikka huvitanud konstruktiivsed lahendused, mitte hurjutamine ja
hädaldamine. Mart Laar on poliitik, kes kuulab meelsasti teiste (vahel ka minu)
kriitilisi mõtteavaldusi.

Teil olid vist üsna head suhted ka
president Lennart Meriga.

Jah, president Meriga sai nii mõnelgi
teemal mõtteid vahetatud. Vahel juhtis ta mu tähelepanu ühiskonna jaoks
olulistele asjaoludele ja soovitas neist kirjutada, ja seda ka siis, kui mu
arusaamad tema omadega ei kattunud. Kuuldused, nagu oleksin ta kõnede kaasautor
olnud, on liialdus.

Ja viimaks: kas Teie arvates on kirik tänases Eesti
ühiskonnas nähtav?

Kiriku mõju ühiskonnale on igal pool
kahanenud. Eestis on kaks sugupõlve käinud nõukogude koolis, mille õpetuslikuks
aluseks olid materialism ja ateism ehk Jumala eitamine. Arusaadavalt on ajupesu
inimeste teadvusesse tugeva jälje jätnud.

Kirik omalt poolt võiks aktiivsem olla.
Samas on kirikul kanda püsiväärtused ja lausa igale poole ta sekkuda ei saa.
Kellelegi või millelegi Jumala õnnistuse palumine on vaimulike ülesanne, aga
siin tuleb osata piir tõmmata. Populaarsus iga hinna eest on väga küsitava
väärtusega.

Kirik võiks rohkem oma seisukohti esitada –
ma ei mõtle näpuviibutamist ega manitsemist, vaid seda, et teataks ja
selgitataks, põhjendataks, milline on kiriku seisukoht ühes või teises
ühiskonnas diskussiooni tekitanud küsimuses. Mõistan, et õpetussõnu, mida vaimulikud
tegema peaksid või millest hoiduma, on alati kerge jagada, kuid keeruline ellu
viia.

Monika Reedik

 

Peapiiskop Andres Põderi kõnet Enn Soosaare
70. sünnipäeval
loe EELK koduleheküljelt ‘Peapiiskopi kõned’.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)