Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kirikunoored 30 korda järjest

21.06.2019 | | Rubriik: Kirikuelu

JAPE_LOGO-0211.–14. juulil on taas kõik kirikunoored oodatud Pilistverre kristlikule noortefestivalile „Järgmine peatus“ (JäPe), millel on seekord ümmargune tähtpäev – tegu on 30. sõjajärgsete kiriku noortepäevadega.

Enne II maailmasõda korraldati kiriku noortepäevi kaheksal aastal (1932–1939). Aastal 1940 see traditsioon katkestati, kuid jätkus täpselt pool sajandit hiljem.
Aastal 1990 oodati noortepäevadele osavõtjaid vanuses 15–30 aastat. Osavõtumaks oli kümme rubla, mis tuli tasuda sularahas Tallinna Jaani kirikus või saata rahakaardiga konsistooriumisse. Rahakaardi talongile tuli kirjutada registreerumiseks vajalikud andmed. Umbes 350 osavõtjat kohtusid Viljandi järve kaldal Sammuli puhkekülas, mille idüllilist rahu rikkusid vaid aeg-ajalt üle mürisevad Nõukogude sõjalennukid.

Pöides oli koos üle 400 osavõtja
Avakõne (Ps 31:15–16) pidas peapiiskop Kuno Pajula. Ühiseks laulmiseks kasutati trükivärsket „Noore koguduse laulikut“. Õhtuse kontserdi andis Tõnis Mägi. Päeva lõpetas palvus, mida peeti uuel ja huvitaval moel – Taizé lauludega. Järgmisel päeval pidasid piiblitunde Jüri Vallsalu, Malle Pärn, Joel Luhamets, Naatan Haamer, Markus Haamer ja külalised Soomest. Laupäeva pärastlõunal oli noortel vaba aeg ning õhtul andis kontserdi M. Ahlstrandi ansambel Soomest. Õhtu lõpetas Põltsamaa koguduse noortekoori eestvedamisel „Vaikuse missa“.
Kui kiriku noortepäevade täpne aeg (1.–3. juuni 1990) kokku lepiti, ei teadnud veel korraldajad, et esimesed sõjajärgsed noortepäevad lõpevad nelipühal. Lõpujumalateenistusel Viljandi Pauluse kirikus jutlustas 38aastane Joel Luhamets.
Edaspidi on kiriku noortepäevi peetud Pühajõel, Haapsalus, Värskas, Pöides, Otepääl, Paides, Uulus, Paldiskis, Pranglil, Kosel, Pariisi külas, Tartus, Rakveres, Järva-Jaanis, kaks korda Palamusel ja Kambjas ning nüüd tulevad need 12. korda Pilistveres. Kõige osavõtjaterohkem oli 1994. aasta Pöides, kui 50 kogudusest tuli kokku üle 400 noore. Kõige vähem, sadakond osavõtjat oli 2001. aastal Kosel. Kui esialgu kestsid noortepäevad kolm päeva ehk nädalavahetuse, siis 1995. a oldi esimest korda koos neli päeva ja valdavalt on see nii ka jäädud.
Aja jooksul on noortepäevad teinud läbi mitmesuguseid muudatusi. Kui 1990ndatel pöörati palju tähelepanu liturgiale ning selle uuendustele, siis kümmekond aastat hiljem andis tooni madalkiriklikum väljenduslaad.
Pilistveres peeti noortepäevi esimest korda 2003. aastal. See oli aeg, kui noortepäevade ilmet mõjutas uuemate tehniliste lahenduste kasutuselevõtt nii heli, video kui valguse osas ning pürgimus saada noortepäevadest festivaliks.

Pilistvere tuli, et jääda
2004. aasta teema oli „Järgmine peatus“, mille lühend JäPe saadab kirikunoori tänini. Samast, 2004. aastast on peaaegu igal aastal kirjutatud noortepäevadele ka teemakohane tunnuslugu. Alates 2005. a on igal aastal korraldatud heategevuslik Vembu-Tembu turg, alates 2013. aastast peetakse ühe pika piiblitunni asemel palju lühemaid minipiiblitunde ning traditsiooniks on saanud ka oma usulise tunnistuse andmine. Mõnda aega olid noortepäevad igal aastal Pilistveres. Pärast seda, kui 2008. aastal kohtuti Kambjas, on Pilistvere laagriliste võõrustajaks olnud üle aasta.
Noortel on meie kiriku tuleviku osas kaalukas sõna öelda. Selleks kutsuti 2014. aastal noorte ette kõik peapiiskopikandidaadid ja pärast debatti korraldati „varivalimised“, mille võitis Urmas Viilma. Nagu teame, sai neli kuud hiljem noorte valik ka kirikukogu kinnituse.
Enamasti on osavõtjad ööbinud telkides. Vaid mõnel korral (näiteks Paides, Paldiskis ja Tartus) on neid majutatud siseruumidesse. Väga suure muudatuse on läbi teinud tualettruumid ja pesemistingimused. Kui näiteks 1996. aastal pidi terve laager läbi ajama ühe avaliku kuivkäimlaga, kus betoonpõrandas oli pragu, mille pihta tuli seistes või kükitades „märki lasta“, duširuumist ei osatud unistadagi ning nõud tuli pesta külma veenire all, paremal juhul pisut liiva appi võttes, siis praegu eeldavad osavõtjad juba suurema hulga WCde olemasolu koos poti ja paberiga, väliköögi kõrval on kraanikausid koos nõudepesuvahendiga ning isegi duši all käimine on igapäevane asi.
Kuigi seltskond on alati hea olnud ja kodukorrast peetakse kinni (üksikud ning juba ammu ajalooks saanud intsidendid on aset leidnud peamiselt laagriliste ja kohalike noorte vahel), on siingi toimunud edasiminek. Kui varem oli suitsetamine lubatud selleks ettenähtud kohas (kusagil eemal, kus keegi ei näe), siis viimastel aastatel on vastava koha kindlaksmääramine korraldajatel koguni meelest läinud, sest vajadus selle järele näib olevat kadunud.
Mõni asi on püsinud ka muutumatuna – muidugi rõõmusõnum meie Õnnistegijast Jeesusest ja kirikunoorte siiras usk. Lisaks sellele on üllatuslikul moel samaks jäänud ka mõni maisem asi. Näiteks helitehnika eest on kõigil 30 korral vastutanud Jaane Lend.
Kristjan Luhamets

Korraldamise koormat on kandnud Anneli Süvari, Jaane Lend, Lembo Neerot, Peeter Paenurm, Jaan Tammsalu, Joel Luhamets, Meelis Holsting, Rein Järvelill, Kadri Ugur, Katrin Palgi, Jaak Aus, Enn Auksmann, Mari-Ann Oviir, Ilmar Kiviloo, Kristel Sarapuu, Tiina Kliiman, Bard, Norheim, Hermann Kalmus, Titta Hämäläinen, Mikk Leedjärv, Joel Reinaru, Kristjan Luhamets, Tim Rannu, Helen Kuldkepp, Ranno Seppel, Allar Org, Katrin Kaljuste, Jaanus Kraav, Kalmer Liimets, Lauri Lend, Kai Ratas, Teet Kaur, Jana Abzalon, Merje Kägu, Anna Liisa Saavaste, Saamuel Pedosk, Sakari Seppälä, Kristiina Seppel, Maarja-Eliisabet Mäe, Triin Salmu, Maria Gertsjak, Robert Bunder, Madis Kask, Teele-Triin Klimov, Tene Metsma, Auli Marta Humal, Hanna Maria Salong, Kätriin-Eliis Suurküla, Linda Sakala, Anna-Katariina Vaino, Kadre Arikainen, Karl Bachmann, Leila Meister, Liina-Liis Nõmm, Mattias Haamer, Miikael Haamer, Maarja Hiie, Johannes Ots jpt. (Vabandan kõigi ees, kes nimetamata jäid.)

Meenutus aastast 1996
Spordivõistluste kavas oli köievedu koguduste vahel. Saarlased võitsid. Teada oli, et võitja peab rammu katsuma korraldajate võistkonnaga, mille moodustavad Ilmar ja Pilleriin. Saarlasi oli palju rohkem, aga nad ei teadnud, et Pilleriin on auto nimi ja Ilmar on roolis.
Auto sätiti paika ja köieots konksu külge. Saarlased käärisid käised üles ja võtsid köiest kõvasti kinni. Pealtvaatajate pilgud olid naelutatud kohtuniku määratud keskjoonele ning kui kõlas start, tõmbus köis pingule, auto ajas sinist suitsu välja ja ratastega mulda üles. Saarlased sikutasid nii, et näost punased, aga köis ei liikunud millimeetritki ei siia- ega sinnapoole. Alles siis selgus, et köie teine ots oli vargsi puu külge seotud.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)