Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Kirikumuusikud kohtusid Strasbourgis

29.11.2017 | | Rubriik: Kultuurielu

Muusikateraapia näidistund, mida Taani kirikumuusik Christine Toft Kristensen teeb dementsetega. Erakogu

Strasbourgis toimus protestantlike kirikumuusikute aastakonverents.

Konverentsile oli tulnud esindajaid neljateistkümnest Euroopa riigist: Eestist, Lätist, Leedust, Slovakkiast, Tšehhist, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Taanist, Rootsist, Islandilt, Rumeeniast, Šveitsist, Austriast ja Ungarist.
Tänavu oli valitud konverentsi aruteluteemaks „Musitseerimine vanade inimeste ja dementsetega“. Esmapilgul tundus, et see pole küll teema, mis mind puudutaks, kõnetaks või mulle huvi pakuks. Läksin siiski kohale, sest pole kindel, kas Strasbourgis üldse enam konverentse toimub.
Pea viiskümmend aastat tagasi asutatud organisatsioon, mis koondas tol ajal pigem Kesk- ja Lõuna-Euroopa muusikuid, on sealseid liikmeid järjest kaotamas. Oluliselt on aga kasvanud Skandinaavia ja Ida-Euroopa muusikute osakaal, mistõttu hakkavad konverentsid ilmselt edaspidi toimuma meile lähemal.

Laulge lapsepõlve laule
Niisiis musitseerimine vanade inimestega ja dementsetega. Küllap teab enamik inimesi midagi dementsusest, kuid et tegemist on järjest sagedamini esineva seisundiga, sain ka mina teada alles konverentsil. Võimalik, et sümptomite süvenemine on seotud nüüdisajal järjest rohkem kasutatavate elektrooniliste vahenditega, kuid dementsuse tekkepõhjustele me seekord ei keskendunud.
Esimese ettekande pidas Šveitsist pärit Simone Brunner, kes töötab eakate kodus tegelusterapeudina. Peamine sõnum, mille ta välja tõi ja mis kordus ka kõikide teiste ettekandjate suus, oli selline: laulge vanemate inimeste ja dementsetega neid laule, mida nad oma lapsepõlves laulsid.
Brunneri ettekandest jäi kõlama, et tema töö on selle võrra huvitavam ja ehk ka keerulisem kui mõnel teisel, et eakate kodus elavad inimesed kõikidest Šveitsi 26 kantonist, mis tähendab, et nende taust on väga erinev. Lisaks räägitakse seal riigis nelja keelt, mistõttu peab tegelusterapeut end kurssi viima erinevate rahvalaulude ja lastelauludega ning tegema seda neljas keeles. Just nii jõuab ta inimesteni, kes seoses vanuse või haigusega on kaotanud argise sideme tänase maailmaga.
Kogu teemast andis põhjaliku ja teoreetilise ülevaate noor saksa teadlane Kai Koch. Koch on spetsialiseerunud koorilaulja hääle spetsiifikale ning selle muutustele, mis on seotud ealiste iseärasustega. Tema väga praktilised näited sellest, kuidas vanemas eas naishääled kipuvad lauldes madalamaks jääma ja meeshääled vastupidi tõusma, olid ilmekad ja vahvad. Nii mõnigi meesterahvas kergitas kulme, et ohoo, mis mind ees ootab, kuid ettekandja tõmbas eufooria maha, öeldes, et kõrgem lauluhääl ei tähenda 80+ vanuses bassirühmast tenorisse edutamist.
Väga meeldis ka Kochi teooria sellest, miks üldse keegi koorilauluga tegeleb. Teooria oli mõtlemapanev ning kasulik aines koorijuhile, et ta iga üksikut lauljat tähele paneks. Kui nooremas eas on koorilaul tihti hobi, siis vanemaealistele võivad need põhjused sootuks teised olla, näiteks põgenemine koduse üksinduse eest.

Energiat ja tervist
Kolmanda ettekandjana kuulasime Helga Draugelatest. Helga, kellel endal on vanust kaugelt rohkem kui 65, asutas paar aastat tagasi koori üle 65 aasta vanustele lauljatele. Ta väitis, et tundis survet, kuna tihtipeale vanemad inimesed, kes on terve elu kooris laulnud, ei tunne end vanemas eas enam kindlalt, kui peavad laulma ja õppima uut repertuaari samas tempos paar­kümmend aastat nooremate lauljatega. Nii kuulutas Helga välja, et kõik, kes soovivad ja viisi peavad, võivad tulla.
Praeguseks on kooris umbes 60 lauljat, kes regulaarselt igal nädalal kohal käivad. Nii nagu eelmine ettekandja kutsus üles koorijuhte mõtestama enda jaoks lahti, miks keegi kooris osaleb, ütles ka Helga, et paljude jaoks on see võimalus lisaks armsaks saanud tegevuses kaasalöömisele saada kodunt välja. Mitmed lauljad on väljendanud kurbust pika (kuus nädalat) suvepuhkuse üle, sest nii pole neil kindlat tegevust, mida igal nädalal oodata.
Helga korraldab ka juba aastaid suviti seenioride laululaagreid. Üle 65 aasta vanused inimesed tulevad kokku. Päevakava näeb ette pikki kooriproove nii hommikul kui pärastlõunal, kuid programmis on ka lõunauni, jalutuskäik ning õhtused koosolemised. Nädalaga omandatakse kontserdikava, mis laagri viimasel päeval isekeskis kirikus ette kantakse.
Kuna osalejate tase on aastati väga erinev, ei julgeta kontserti avalikult välja kuulutada, kuid see pole ka oluline! Lauljate jaoks on piisav, et saadakse taas kirikus suure koorina laulda. Kusjuures koori saadab ka väike muusikakollektiiv, mis samuti kokku pandud seenioridest. Näiteks osales sel aastal ansamblis 93aastane vanahärra, kes mängis suurepäraselt viiulit, sest harjutab pilli jätkuvalt iga päev. Helga ütleb, et laulmine annab energiat ja parandab tervist! Nii mõnigi suudab pärast nädalast laululaagrit taas omal jalal teisele korrusele minna!

Nagu väikelaste muusikatunnid
Konverentsi viimase ja kõige näitlikuma ettekande tegi Christine Toft Kristensen Taanist. Kirikumuusik, kelle üheks tööülesandeks on vastavalt kirikuaastale regulaarselt korraldada dementsetele jumalateenistusi/hardushetki. Seda koostöös kohaliku vaimulikuga. Osalejad, keda on korraga maksimaalselt kümme, tuuakse kirikusse.
Jumalateenistusel, mis toimub vaid neile, istutakse altari ees toolidel ringis. Jumalateenistuse osad on nii kokku seatud, et sõnaliste osade eest vastutab vaimulik, kes kasutab vaid vanemat liturgiat, samuti vanemaaegset meieisapalve vormi jms, mis oleks neile tuttav lapsepõlvest. Kirikumuusik kasutab laule, mis on samuti osalejatele lapsepõlvest tuttavad. Ta annab neile kätte ka pille ning ilmestab koosolemist teistegi vahenditega, mida saab tuletada nt Piibli kirjakohast (palmioks, healõhnaline salv).
Kogu tegevus nii kirikus kui ka (kiriku-) muusika teraapiatunnid eakate kodus on üles ehitatud väga sarnaselt beebide ja väikelaste muusikatundidega. Christine mainiski, et ta alustas oma tööd beebidega, kui korraga sai aru, et inimese elukaare teises otsas on hulk inimesi, kes vajaksid samuti tähelepanu ning kelle juures saab kasutada samu võtteid ja metoodikat.

Keegi pole liiga väeti
Kokkuvõtvalt võib öelda, et konverents jättis ääretult helge mulje. Tekkis tunne, et muusikaga saab köita kõiki ja keegi meist pole liiga vana ega liiga väeti, et teda ei võiks kaasata tegevustesse, eriti veel koguduse juures tehtavatesse. Pigem on meil Eestis puudu tahtmisest ja võib-olla ka tehnilistest võimalustest.
Kuidas tuua raske haiguse käes vaevlevaid inimesi kirikusse? Kas hooldajad on nõus kaasa tulema? Kas see kuuluks nende töökohustuste hulka? Kas me ei takerdu taas mõnda bürokraatlikku keerdkäiku, kui tahame oma inimesi kuhugi viia, nendega midagi eba­traditsioonilist teha? Küsimusi on palju. Tihti jääb asi ka aja taha. Kirikumuusikutel ja vaimulikel on niigi palju kohustusi, et võtta lisaks veel mõni töö.
Ühe vahva mõtte käisid välja islandlased. Nemad on teinud oma eakate kodus sellise toreda asja, et on koostanud kõikidele vanuritele tema lemmiklugudest oma laserplaadi (CD). Kes soovib, saab kõrvaklapid pähe ning talle pannakse mängima „kogumik“, kuhu on kogutud muusika, mis talle meeldib.
Geniaalne idee, aga vajab kindlasti tegelusterapeudilt aega ja pühendumist, suhtlemist vanuri lähedastega, kes aitavad nimekirja lemmiklugudest kokku panna jne. Aga mõte iseenesest pole ju midagi teostamatut ning tulemus pidavat olema suurepärane. Kui mõnele veidi rahutumale või dementsuse all vaevlevale inimesele „tema muusika“ mängima panna, pidavat see väga hästi mõjuma.
Muusika ongi teraapia. Hinge teraapia. Konverents oli vaatamata kapriissele pealkirjale väga huvitav ning mõtlemapanev. Mida meie saame ära teha, et meie ümber elavad vanemad inimesed või haiguse käes kannatavad saaksid rõõmu oma päevadesse? Ehk võiks ka kodus üksi elavale vanaemale tema lemmikmuusikast plaadi kokku panna?
Sigrid Põld

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)