Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Kirikumuusika konverentsil räägiti orelitest

04.05.2007 | | Rubriik: Kultuurielu

Konverentsist «Orel kirikus – õnnistus ja/või nuhtlus» osavõtt oli rohkearvuline. Kuulajate seas oli kirikuõpetajaid, organiste ja restauraatoreid.

Ettekandeid pidasid oreliehitajad Hardo Kriisa, Olev Kents, Ago Tint, orelihooldaja Toomas Mäeväli, muinsuskaitse spetsialist Ülle Jukk, organistid Andres Uibo ja Jaanus Torrim ning praost Jaan Tammsalu, ümarlauda juhatas endine oreliehitaja Harri Ilves.

Passid orelitele

Toomas Mäeväli andis ülevaate Eesti orelitest ja oreliehitajatest. Tänu Eesti Orelisõprade Ühingu, Eesti Orelikeskuse ja Muinsuskaitseameti poolt algatatud orelite passistamisele on saadud täpne ülevaade juba 87 instrumendi olukorrast. Ettevõtmise eesmärgiks on mitte üksnes kaardistada orelite seisukorda, vaid ka kirjapandud andmete põhjal kindlaks teha, milliseid oreleid muinsuskaitse alla võtta ja milliseid mitte.

Hardo Kriisa kõneles sellest, mis orelitele kahju tekitab, ning andis nõu, mida probleemide korral ette võtta. Et oma juttu illustreerida ja osavõtjatele kahjustusi «puust ja punasena» näidata, oli Kriisal kaasas mõni orelidetail (tuimaks muutunud nahaga lõõtsake, koost lagunenud ja ebaprofessionaalselt parandatud puitviled, sisseroostetanud naeltega liistuke, puukoi kahjustatud puitdetail jne).

Kahjud on tekkinud peamiselt kõikuva õhuniiskuse ja -temperatuuri tõttu kirikus (sh seoses kütmisega). Paljudes pühakodades (ja ka orelites!) on end «soodsate» tingimuste tõttu sisse seadnud närilised ning puidukahjurid. Eriti viimaste tõttu on kasutamiskõlbmatuks muutunud isegi mitu orelit. Kuuldu ja nähtu pani mõnegi osaleja tõsisemalt oreli korrashoiu üle järele mõtlema.

Orel kardab tolmu

Olev Kents rääkis sellest, kuidas käituda oreliga kiriku remondi ajal. On juhtunud, et orelimeistrit teavitatakse kirikus algavast remondist vaid mõni päev enne tööde algust. Oreli kinnikatmine on aga põhjalikku planeerimist vajav ettevõtmine ning seetõttu tuleks orelimeistriga konsulteerida juba siis, kui ehitusmeistriga tööde mahu üle läbirääkimisi peetakse.

Kui remonditav objekt ei asu oreli vahetus läheduses, ei osata arvatagi, et instrumenti satub ikkagi tolmu ja prügi. Mõtlematuse tulemusena tuleb pärast orelit puhastada, mis ei ole sugugi väike ega odav töö. Seetõttu kutsus Olev Kents üles orelimeistreid ka «pisiasjade» pärast tülitama.

Jaanus Torrim ja Jaan Tammsalu julgustasid organiste oreliremontide eest seisma ja selleks toetajaid otsima. Anti ka soovitusi, kust raha taotleda: kohalikelt omavalitsustelt, sõpruskogudustelt, erinevatelt fondidelt. Koguduseliikmedki võiksid annetada. Tallinna Jaani kogudus leidis hea lahenduse orelivilede «müümises». Eriti heal meelel antakse raha siis, kui annetajaid ikka ja jälle tänada ning kiita.

Orelid on tundlikud

Andres Uibo toonitas, et uue oreli ehitamist või instrumendi remonti plaanides ja pilli vastu võttes peaks kindlasti moodustama ekspertidest koosneva komisjoni.

Ülle Jukk rääkis sellest, et kõigi restaureerimis-, konserveerimis- ja remonttööde puhul, mida mälestistega on plaanis teha, peab olema tööde programm, ja tööde teostajal vastav tegevusluba. Mis puudutab oreleid, siis on praeguse seisuga kaitse alla võetud 95 oreliprospekti ja tervikuna 8 orelit, 59 harmooniumi ja 6 koduorelit.

Tavaliselt võetakse kaitse alla kas midagi väga erilist või väga tüüpilist. Eriliste orelite alla liigitatakse näiteks ka need pillid, mis on viimasel ajal Eestisse sisse toodud. Jukk ütles, et kui kirikut õigesti õhutada, on tegemist parima hoidlaga, mida kunstiväärtustele soovida. Pidev õhuliikumine on hea vahend eemale hoida ka puidukahjureid.

Küttesüsteemi paigaldamine lõpeb tihti sellega, et kirikus on vaja õhk uuesti niiskeks saada. Kunagi ei tohiks küttekeha paigutada kunstiväärtustele väga lähedale, eriti kui tegemist on kiiresti sooja andva küttesüsteemiga. Vastasel korral tekib mälestistele kondensvesi. Samuti on kahjulik otsene päikesevalgus. Mälestiste säilimise nimel on oluline teha regulaarselt kevadel ja sügisel ülevaatust.

Erinevate instantside üksmeel

Ago Tint tuletas oma sõnavõtus meelde, et kirik on elava Jumala koda ja orel Jumala teenimise vahend. Ta käis välja ühe omapärase mõtte: kui organist soovib kirikusse suuremat instrumenti või kui väärtuslik orel on mingil põhjusel mängukõlbmatuks muutunud/muudetud, võiks selle väljaviskamise ja hävitamise asemel anda muuseumisse.

Konverentsil viibis külaline Saksamaalt – organist-koorijuht ja oreliekspert Hans-Ulrich Funk, kes rääkis muinsuskaitsealasest koostööst kiriku ja riigi vahel. Huvitava faktina saime teada, et Saksamaal tegutseb ka kiriku alla kuuluv muinsuskaitseamet.

Kuna Funk on oma kodumaal eksperdina tegev paljude orelite juures, siis tunneb ta suurepäraselt nende saksa orelimeistrite ehitusstiile, kelle orelid Eestiski on esindatud (Walcker, Sauer, Ladegast, Knauff). Temast võiks meie instrumentide restaureerimise või remondi puhul tulevikus abi olla.

Ümarlaual koorus välja vajadus oreliehitajate, muinsuskaitseameti, organistide ja kirikuõpetajate veelkordseks kokkuistumiseks, et töötada välja ühtsed seisukohad orelite kaitse alla võtmise, ümberehituste, orelimeistrite atesteerimise ja orelite edasise passistamise küsimustes.

Helika Gustavson

Kirikumuusika Liidu peasekretär

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)