Kirikult oodatakse väärtuste kandmist

Kirikult oodatakse küll avatust ja ausust ning sõltuvalt vajadusest tähendab see muidugi mõista avalikku arutelu, isegi vaidlusi, aga kõige enne on kirik ikkagi püsivate, konservatiivsete väärtuste kandja. Olgu usklike või usukaugete silmis. Just need viimased, kes kõiges eeskätt tulubaasi ja äriprojekti näevad ja seda ka kirikule omistavad, märkavad kohe, et ahhaa, näe, «kirik ei müü ennast enam ja peab ka otsima uut turundusstrateegiat».
Maailm on kiiresti muutunud, üldiselt peetakse muutusi ju heaks, neilt loodetakse lahendusi kitsaskohtadele. Sõltumata sellest, kellele või milleks mõni muutus hea on, pole neid enam võimalik pidurdada.
Ent muutuste keerises juhtub ikka, et seebist häguse pesuveega visatakse välja kui just mitte laps, siis korralik tükk seepi kahjuks tihti küll. Keegi peab nüüd aitama, lohutama, keerise peatama, näitama asjade algust ja omavahelisi seoseid. Ühesõnaga – segastes olukordades on vaja leida tugipunkti ja vastukaalu ning seda otsitakse sagedasti kirikust.
Mitmele rahvale on kirik lausa rahvuse esimeseks tunnuseks, nt armeenlastele ja grusiinlastele. Eestis on kirikul küll mitte rahvustunnust kandev, aga mitu sügavalt kultuurilist rolli ja saavutust, tuntuim ehk kirjakeele sünd. Poliitiliselt ja ideoloogiliselt segasel 20. sajandil hoidis kirik eestlaste järjepidevust kodumaal, just kirik ei muutnud oma ideoloogilist palet.
Teda oli vähem kuulda sajandi teisel poolel, ta oli tõrjutud, aga just kiriku kaudu kestis seos läbi erinevate valitsuste ja moejoonte, kirikust leidis otsija selget humanitaarharidust, katkematut eetikat ja muutumatut arusaama inimsusest. Siis, kui seda mujal nappis.
Paljud ütlevad, et kirikuõpetajad tegi alatut koostööd punavõimudega. Võibolla mõni tegigi, aga tunduvalt rohkem oli neid, kes kindlasti ei teinud. Kirik kui organisatsioon säilitas palju vaimseid väärtusi väärtuslike inimeste kaudu, kes rasked ajad väärikalt üle elasid.
Ka praegu ootavad inimesed kirikult pigem varjus olekut, aga soliidset, tasakaalukat olemist ja tegemist. Mitte ajaga kaasa tormavaid hoiakuid, pigem sügavamaid vaimseid väärtusi, mis igal kümnendil end uues kuues ei paku. Mitte vaidlusi, kas naine võiks olla vaimulik, kas homoabielusid võiks heaks kiita, kas vabamüürlane saab olla hea hingekarjane.
Neid asju on vaja arutada, mõõta, vaielda, aga kindlasti tuleks neil lasta paika loksuda pikema aja vältel ning võibolla ei peaks kirikusisesed dispuudid olema bulvariteemadeks.
Paljude asjade olemus ja väärtuslikkus lihtsalt selgub mitte vähema kui poole sajandiga. Näiteks nagu paljude efektiivsete ja laialt käibele läinud ravimite kõrvalmõjud. Kui ilmalik loosung kõlab: «Kiiremini!», siis kiriklik võiks olla: «Pea hoogu!».

 

 

 

 

Juune Holvandus,
Eesti Kiriku toimetaja