Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Kirikulehega – juba aastakümneid

15.03.2019 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Möödunud nädala teemadest jääb sõelale ajalehe Eesti Kirik sünnipäev. Et 4. märtsil möödus juba 29 aastat kirikulehe taas­ilmumisest, pole minu jaoks pelk fakt, vaid mitmeid mälestusi elustav stiimul. Aasta oli siis 1990. Muinsuskaitseliikumine ja juurte juurde jõudmine, kodanikekomiteed ja Eesti Kongressi tegevus, rahva vaimne ja vaimulik ärkamine on vaid mõned märksõnad, millega oma viimaseid kooliaastaid mäletan. See oli vaimustuse aeg, mis ei jätnud kedagi kõrvale ja on kõigiti ootuspärane, et just sellesse paigutub ka kirikulehe uuestisünd.
Ülikooli usuteaduskonnas tudeerimise ajast hakkan mäletama kirikulehte. Toona toimetuses töötanud filoloog Edakai Simmermann külastas tihtilugu fakulteeti, et vahendada lehes ülikooli uudiseid, külakostiks oli tal ikka kaasas värskeid lehenumbreid.
Mäletan, kui ajakirjanikuharidusega kursuseõde Kadri Ugur otsustas katkestada teoloogiaõpingud, et siirduda Eesti Kirikusse, alul toimetajana, hiljem peatoimetaja kohuseid täitma. Meenub seegi, kuidas koos kursusevend Urmas Pettiga asusin suvepraktikandina enne viimast bakalaureuseõppe aastat lehte sulejooksu harjutama. Urmas otsustas jätkata ka alanud sügissemestril toimetusetööd (jäädes lehega seotuks kuni surmani – alul ajakirjanikuna, siis teoloogilise konsultandina ning edasi kolumnistina), aga ka mina naasin lehetööle kohe pärast stuudiumi lõpetamist.
Mõneaastased perekondlikel põhjustel tekkinud katkestused välja arvata, olen Eesti Kirikuga seotud tänini. Teades teooriast, mis hoiatab kapseldumisest ning viitab pikalt ühte töökohta jäämisega seotud ohtudele, ütleksin, et kõik võimalikud miinused on alla jäänud sellele heale, mida EELK ametlikul häälekandjal oma töömesilasele pakkuda on.
Liina Raudvassar

Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. (Rm 5:8)