Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kirikulaeva tüüril ja mastikorvis

28.01.2015 | | Rubriik: Juhtkiri

Tantsivad ja trumme taguvad lõunamaa pojad. Gregoriaane ja kõrgklassikat kõlada laskvad koorid. Delegatsioonide hordid igast ilmakaarest, seisusest, soost ja vanusest. Iidsed ja mõistetamatud rituaalid ning viimase peal tele- ja digitehnika. Ning sõnad – inimlikult julgustavad ja ülendavad sõnad! Sellisena on meelde jäänud paari aasta tagune Canterbury peapiiskopi ametisseseadmine. Niisugune sündmus pole üksnes pidu, vaid Jumala ilmutuse võimas tunnistus.
Ka meie kiriku uue peapiiskopi pühitsemine järgmisel nädalal annab erakordse võimaluse kuulutada Kristuse kiriku universaalsust ja ühtekuuluvust ning tema hierarhilist ülesehitust ja apostellikku meelevalda. Kirikuisa Cyprianust meenutades: Kristus Jumalast, apostlid Kristusest, kirik apostlitest. Või Porvoo ühisavalduse sõnadega: «Apostlik suktsessioon piiskopiametis on nähtav ja isikuline moodus keskenduda kogu kiriku apostlikkusele.»
Ülevaatamise ameti kandjana teenib ja ühendab piiskop usklike kogukonda ja koos sellega kogu maailma, olles nõnda Jumala armu vahendajaks ja Kristuse esindajaks. Seda ametit on raske ülehinnata ning sellepärast kuulub talle ka vääriline au. Ülesande suurus muudab aga raskeks selle täitmise. Kes selle ameti vastu võtab, peab seda enam mõtlema oma inimlikule nõtrusele, ekslikkusele ja patule.
Arhimandriit Tihhoni hiljuti ilmunud raamatus «Mittepühad pühakud» räägitakse eakast vaimulikust, kes saab kutse piiskopiametisse, ja lisatakse, et ta «teadis suurepäraselt, et tõeline piiskopiteenistus ei ole seotud mitte au ega suursugususe, vaid paljude igapäevaste, mitte kunagi lõppeda tahtvate muredega, täieliku võimetusega kuuluda iseendale ja tohutu, ilmalikele inimestele käsitamatu vastutuskoormaga».
Peapiiskopilt oodatakse tõesti palju: tuge majandusprobleemide lahendamisel ja lagunenud kirikuhoonete remontimisel, head palka, paremini ettevalmistatud kaadrit, töötegijate hingehoidu ja innustamist, õige õpetuse hoidmist ja otsustamist kõlbelise elu üle – on ju viimane kirikuseadustiku järgi esmajoones tema kompetentsis –, samuti kiriku väärikat esindamist ühiskonnas ja maailmas.  Meie kiriku uus peapiiskop asub ametisse keerulisel ajal, mil maailma eri paigus käib õõvastav verevalamine ning üha laienev propagandasõda külvab vastuolusid ja usaldamatust. Samal ajal kui kuulutatakse üllaid väärtusi, kultiveeritakse moraalitust ja dekadentsi. Ühelt poolt nõutakse absoluutset, kõikelubavat (sõna)vabadust, teisalt püütakse seda poliitkorrektsuse ja vihakõne vastaste seaduste varjus aina rohkem piirata. Sageli valikuliselt.
Maailma tuultepööris tabab ka kirikulaeva. On raske öelda, kas uus peapiiskop tunneb end rohkem tüürimehena, kes hoiab kindlalt kurssi, või mastikorvis kõikuva jungana, kes kaugusse piieldes püüab vältida karisid ja märgata maad. Või mõlemana.
Kõige olulisem selle ameti puhul on kuulata kaptenit – Kristust, palvetada tema Vaimu juhtimise ja sõna mõistmise pärast. See on nii kirikujuhi enda, kogu kiriku ja iga kirikuliikme ülesandeks.
Usaldus Jumala vastu tähendab samas ka usaldust tema seatud karjase vastu, kuuletumist talle, nagu rõhutab Augsburgi usutunnistus, viidates Kristuse sõnadele: «Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu» (Lk 10:16). Mis laev see olekski, kus iga meeskonnaliige talitaks omapäi? Ehk narride oma. Kuulekus, meeskonnatöö ja osadus on kirikuelu loomulikuks tunnuseks. Selles mõttes toetub piiskopiamet kiriku kollegiaalsele, sinodaalsele poolele. Loodan, ka uus peapiiskop seda tuge tunneb.
Peapiiskopi ametisseseadmine on kindlasti rõõmu- ja tänupüha. Meil on kirikupea – «et Issanda kogudus ei oleks nagu kari, kellel ei ole karjast!” (4Ms 27:17). Maarjamaa 800. aastal kogunevad selleks Tallinna iidsesse Püha Neitsi Maarja Piiskoplikusse Toomkirikusse meie koguduste vaimulikud ja juhid, kõrged külalised paljudest maadest ja kirikutest, ühiskonna- ja riigitegelased. Nähkem selles Jumala enda ligiolu, kes oma rahvast armastab, hoiab ja õnnistab.

Andres Põder

 

 

 
Andres Põder,
peapiiskop emeeritus

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)