Kirikul, nii nagu igaühel meist, on roll kriisis

Jaanuarikuus Tartus toimunud vaimulike konverentsi viimaseks päevakorrapunktiks oli „Vaimulike tegevus kriiside juhtijana“. Teemat oli käsitlema tulnud siseministeeriumi esindaja. Tema esitatud küsimuse peale, kui paljudel vaimulikel on kodus esmatarvete varu, millest piisaks vähemalt mõneks päevaks, tõusis üllatavalt palju käsi. Ilmselt on meid järjestikused kriisid piisavalt pikalt koolitanud, et oskame ootamatuks isolatsiooniks valmis olla ning suudame juba planeerida, et sellised üllatused oleksid ületatavad ning ei tabaks meid täiesti ootamatult. 

90ndate lõpus oli mul mitmeid kordi võimalus külastada Norra luterliku kiriku kogudusi. Sageli olid koguduste kantseleid kirikute keldrites. Need olid valged ja mugavad. Üpris mitmel juhul juhtis aga kantselei ametnik tähelepanu sellele, et ruumid olid varjatud võimalustega. Kipsplaadist seinte taga olid peidus betoonmüürid ja rauast tugevad varjendi uksed. Nagu mulle selgitati, andis riik uue kiriku ehitamisel suurema toetuse, kui kiriku keldrisse planeeriti avalikuks kasutamiseks mõeldud varjend. Kogudustel ei olnud sellise pakkumise peale midagi halba öelda, sest ehitamine läks odavamaks ning ruumi tuli juurde. Minule tuli selline asjade käik ja ettevalmistus suure üllatusena, sest Nõukogude oht oli just liidu lagunemisega möödunud ning kindlasti ei olnud Norral karta naabrite rünnakut. Kuid nüüd tundub, et see põhjamaa rahvas, kes oli ka varem oma pinnal sõdu näinud, oli palju ettenägelikum, kui oskasin aimata.

Ukraina konflikt on paratamatult meid kõiki puudutanud. Ka meie riiklikud asutused on just viimasel ajal teinud ära suure töö elanikkonna kaitse parandamiseks. Eelmise aasta suvest võib Eesti suuremates linnades avalikus ruumis näha märgistusi, mis annavad teada avalikust varjekohast. Riik on varunud nii toiduaineid kui ka kütust. Tööd meie kõigi turvalisuse kaitseks on tehtud ilmselt palju rohkem, kui seda on avalikult näha või teada. 

Kuid nagu ikka, kõige tõhusam ja kiirem võimalus võimaliku kriisiga toime tulla ei alga mitte riigipoolsest abist, vaid iseendast. Ja siin on hea võimalus meil kõigil ise oma roll ja tegevus rahukult läbi mõelda. 

Võimalikuks kriisiks valmistumine ei pea olema sünge ressursside kogumine. See on hea võimalus vahetada naabritega kontakte. Suhelda oma kogukonna inimestega, ennast tutvustada ja uute inimestega tutvuda. Teha selgeks, kes saab kogukonnas aidata elektrikatkestuse korral generaatoriga, kellel on muid vahendeid või põnevaid oskusi, mida võib vaja minna. Kes on läbinud koolitusi, mida saaks ka teistega jagada.

Vahest peaksid ka kogudused ja praostkonnad läbi mõtlema oma tegevused olukorras, kus tavapärane elu on muutunud. Kes võiks olla koguduses vaimuliku asendaja, kui koguduse ainus vaimulik kutsutakse õppustele või riigikaitseliste kohustuste täitmisele? Millised on teiste kirikute (ja mitte ainult oma kiriku) vaimulike kontaktid ning mis abi saaksime üksteisele naaberkogudusena vajadusel osutada? 

Kindlasti on võimalik neid küsimusi ka jooksvalt lahendada, aga eelnev läbimõtlemine oleks igati hea. Vabatahtlike leidmine sellisteks raskemateks olukordadeks ning nende ettevalmistus võiks olla põnev väljakutse. Vahest annaks selline ettevalmistus mõnele koguduseõpetajale hea võimaluse teha nn proovipäev ning ise üle tüki aja kirikulisena pühapäeval oma koguduse kirikus pingis istuda või hoopis naaberkoguduse pühapäevast teenistust kirikulisena külastada. Kindlasti on siin aga oma lahenduse leidmine ja väljatöötamine toimivam kui ootamine, et keegi seda meie eest teeks või hea lahendusega välja tuleks. 

Kirikul on oma roll nii argises olukorras kui kriisis. Meie kirik on üle elanud mitmeid keerulisi aegu ning ikka oma rahvast teeninud, ka nendel keerulistel aegadel. Just sellistel aegadel on meil kirikuna võimalus seista oma rahva vaimse püsimise ja tervise eest. Olla ka nendel päevadel Issanda rõõmusõnumi ja tema rahu jagaja. Ja siin ei ole kirikule võrdset ega alternatiivi.  

Täna meie riiki otsene sõjaline oht ei ähvarada. Meil on usk oma riiki, meie riigiasutused on teinud suure töö, et oleksime kaitstud. Meil on parimad liitlased, keda keegi võiks endale soovida või isegi ette kujutada. Kuid ka oma osa tuleb kanda, et võimalikud keerulised situatsioonid ei tabaks meid ootamatult. 

 

 

 

 

Valdo Lust,

politsei- ja piirivalveameti kaplanaadi juht