Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kirikukellad meenutasid

/ Autor: / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number:  /

Pühapäeval helisesid kirikukellad üle Eesti. Mitte seetõttu, et ristiinimesi pühakotta kutsuda. Selleks ikka ka, aga ka selleks, et meenutada olulist verstaposti ajaloos. Just 3. jaanuaril, mis tänavu langes pühapäevale, vaikisid 1920. aastal Vabadussõjas relvad. Täpselt kell 10.30 jõustus noore Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vaheline vaherahu. Kaasaegsete mälestustest teame, et rindel olijad vajasid seda hingetõmmet väga, jõud oli päris otsakorral. Tublide rahuläbirääkijate töövõiduna sõjategevust uuesti ei alustatud, 2. veebruaril sõlmiti Tartus rahuleping. 

Vabadussõda lõppes Eesti võiduga. Vabaduse hind oli kõrge – 402 päeva kestnud sõjas kaotas Eesti üle 6000 inimese. Iga kihelkond mälestas oma kangelasi, iga ema leinas lahingusse jäänud poegi. 

1920. aastatest alguse saanud tava elab edasi ka uues Eestis. Vaikuseminutite ja kirikukellade helinaga kinnitatakse, et rahvas pole unustanud. Ei ole unustanud ohvrit, mis toodi, et tulevad põlved saaks vabal maal üles ehitada kõigi elanike vajadusi arvestava ühiskonna. On oluline, et kirik oma üleriigilise võrgustikuga oli ja on kandvas rollis selle sõnumi edastajana. Kirik oma vaimulike ja koguduseliikmetega tuletab meelde, et toonaste vabadusvõitlejate salarelvaks oli usk. Olid nad ju reeglina ristitud kirikuliikmed.

Vabadussõjast osa võtnud luuletaja Henrik Visnapuu, kelle 131. sünniaastapäev oli 2. jaanuaril, on poeedile omase kujundlikkusega suutnud luuletuses „Üle värskete kalmuküngaste“ vastata küsimusele, mis motiveeris relva haarama. 

/…/ Ega 

    teist pole sinule ant,

kui tõusta maa ja vabaduse eest

ning künda põllud tule ja tuha seest.

Pühapäeval helisesid kirikukellad ja toimunud mälestuskogunemistel astusid avaliku elu tegelastena üles vaimulikud. Virumaal ja Võrumaal, Läänemaal ja Viljandimaal, üle Eesti. 

Haapsalus tuletas piiskop Tiit Salumäe meelde, et rahva suurim aare on vabadus, mis on habras ja võib käest kaduda: „Seepärast ärgem unustagem vabaduse väärtust ja hinda, vaid palugem ikka ja alati: Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa!“

Liina Raudvassar