Esileht » Teemad » Vaimulike konverents »

Kirikukäsiraamatu heakskiitmine lükati edasi

30.01.2008 | | Rubriik: Vaimulike konverents

Nädala eest Roosta puhkekülas toimunud vaimulike konverentsi üheks kulminatsioonihetkeks oli hääletus kirikukäsiraamatu heakskiitmise üle.

Aktiivsem osa EELK teoloogilise kõrgharidusega vaimulikest, kes konverentsil osaleda said, langetas oma subjektiivse valiku ja andis hääle uue käsiraamatu poolt või vastu. Avalik debatt, mis enne ja pärast konverentsi on toimunud, võib jätta kiriku lihtliikmele mulje, et nüüd ongi kirik lõhki. Ekslikult soovitakse jätta muljet, et juhtunud on midagi saatuslikku. Hoiatavad hüüatused stiilis «Häda tuleb!» enne konverentsi ning emotsionaalne kahjurõõm või süüdistamine listides ja ajalehtede võrguväljaannete kommentaarides pärast otsuse tegemist on aga eksitavad.
Ma ei võta tõsiselt võidukalt parastava vähemuse ega kibestunud enamuse väljahõigatud äärmuslikke loosungeid. Ei soovita seda teha ka teistel. Õnneks on mõlema poole esindajate hulgast kostunud ka vähememotsionaalseid ja ühtsusele ning koosmeelele kutsuvaid arvamusi.
Mulle tundub, et kumbki pool ei saanud päris seda, mida ta tegelikult soovis, ega kaotanud samas ka selle hääletuse läbi oluliselt midagi enamat kui aega (juba kulutatud või veel panustamist vajavat). Samas võideti seda aega juurde.
Käsiraamatu heakskiitmise poolt- ja ka vastuhääletajate hulgas oli suur osa neid vaimulikke, kes oleks eelisjärjekorras nõustunud vaimulike konverentsi kestel välja pakutud kompromissettepanekuga. Ettepanek, mille eesmärgiks oli võtta pinged ning aeg maha ja algatada laiem diskussioon, oleks olnud väljakujunenud olukorras paljudele esimeseks valikuks. Olen siiski veendunud, et konverentsi juhatus langetas õige otsuse, kui ei saatnud nimetatud ettepanekut hääletamisele, sest sellega oleks kaasnenud juriidiline segadus. Et hääletamisele jõudis siiski piiskopliku nõukogu poolt esitatud eelnõu, ei jäänud vaimulikel muud üle, kui langetada otsus oma parema sisetunde põhjal.
Käsiraamatu eelnõule toetushääle andjana olen siiski arvamusel, et hääletuse lõpptulemus ei ole kuigi traagiline. Selle otsuse pinnalt on võimalik seni tehtud vigu vältides, mida ka peapiiskop Andres Põder oma kommentaaris Eesti Kirikule nimetab, edasi liikuda. Teoreetiliselt võime selle küsimuse hääletamise juurde naasta kas või aasta pärast. Kuigi arvan, et nii kiireks kordushääletuseks ja sellele eelnevaks diskussiooniks-analüüsiks ei pruugi olla piisavalt aega. Kindlasti oleks viga üritada käsiraamatut erinevaid juriidilisi keerdkäike kasutades kehtestada.
Kui päris aus olla, siis ei ole ma kohanud vaimulikku, kes uut kirikukäsiraamatut üldse ei sooviks. Seevastu olen kuulnud palju seisukohavõtte sel teemal, et esitatud käsiraamatu eelnõu on veel toores, vaja oleks pisut rohkem aega, et muuta see paremaks. Jättes kõrvale mõned üksikud äärmuslikud, emotsionaalsed ja demagoogitsevad seisukohad, on mitmed käsiraamatut kritiseerinud vaimulikud püüdnud arendada siiski diskussiooni raamatu sisu puudutavates küsimustes, mitte niivõrd uue kirikukäsiraamatu vajalikkuse või mittevajalikkuse küsimuses.
Paraku on seda arutelu tahetud vahel lasta välja paista just võitlusena agenda poolt ja kirikukäsiraamatu vastu suunatud kitsarinnalise, ebakompetentse ning kogenematu nääklemisena. Nõnda on piigid lennanud mõlemalt poolt, kuid tundub, et objekt, mida on kord rünnatud, kord kaitstud, ei olegi olnud alati sama. Lugedes erineval poolel sõna võtvate ametivendade tasakaalukamaid ja emotsioonivabu arvamusavaldusi, olen leidnud sealt palju rohkem ühendavat kui lahutavat-lõhkuvat. Kuigi kõrvalseisjaile võib tunduda teisiti, on just pärast kirikukäsiraamatu küsimuse läbihääletamist kosta üha enam üksteisele lähedasi seisukohti edasise tegutsemise kohta. Üsna üksmeelselt tõdetakse, et käsiraamatut tuleb vaimulikele ning kogudustele aktiivsemalt tutvustada-selgitada ja rohkem üksteisega koostööd teha. Hääletustulemus lausa sunnib seda tegema.
Arvan, et need, kes nägid vaimulike konverentsi otsuses kirikukäsiraamatu läbikukutamist, tagasilükkamist või liturgiakomisjoni umbusaldamist, tegid ennatlikke, lühinägelikke ja emotsionaalseid järeldusi. Kirikukäsiraamatu heakskiitmine lükati edasi aega, mil üksmeel on suurem. Selle aja saabumine sõltub piiskopliku nõukogu edasistest otsustest ja diskussioonis osalenute tahtest lahendada erimeelsused, mis takistavad kirikukäsiraamatu heakskiitmist ja kehtestamist.

Urmas Viilma,
assessor

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)