Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kirikuilma enfant terrible? Oh ei, andekas Jumala laulumees

09.09.2020 | | Rubriik: Persoon kaasajast
Eerik Jõks, Tallinna Toompea Kaarli koguduse liige, sirutab tii­vad ja lendab oikumeeniliselt kon­fessioonide kohal. Urmas Roos.

Mis oleks parim kingitus muusikateadlasele, laul­jale ja heliloojale Eerik Jõksile 50. sünni­päe­vaks? Kindlasti see, kui vaimulikud ja paljud tei­sedki avas­taksid ainulaadse võimaluse käia iga nädala nel­japäeval kell 17.30 Tallinna Kaarli kiriku keldris pühalaulu koolis.

Lauluõpetaja Jõks lubab, et ta paneb IGA pü­hendunud inimese koguduseliikmest piis­ko­pi­ni aastaga kirikulaulus märgatavaid edu­sam­me tegema, isegi kui hääle omanik on en­da ar­vates täiesti viisipidamatu või halbade laul­mis­har­ju­muste kütkes. Järeleproovimist väärt pak­ku­mi­ne!

Tee tööd, siis tuleb ka tunnustus

Sellist „jäärapead“ kui juubilar on lust vaadata ja austust väärib tema vankumatu enesekindlus aja­da usus seda asja, mis tundub õige. See eri­pä­ra pole ka Eesti Vabariigi teaduspreemiate tä­navuse konkursi komisjonil kahe silma va­hele jäänud: Jõksi töö „Kursiivse kadentsi ka­sutusvõimaluste avastamine ja rakendamine eestikeelses proosatekstilises kirikulaulus“ on päl­vinud väärilist esiletõstmist. 

„Ma jõudsin nelja parema hulka. See on mi­nu jaoks umbes sellise kaaluga nagu Oscari no­mi­natsioon – kui sa selle oled saanud, siis on sinu töö n-ö kvali­tee­dimär­gi­ga. Nii ser­va­pealsel alal nagu tä­na­päe­val ki­ri­kulaul on see oluline jul­gus­tus. Näi­teks Thomas-Andreas Põ­der on olnud kord no­minent. Nii et va­he­te­vahel mõni meie ala te­gija on ka sees. Sel korral olin see mina,“ heidab ta valgusvihu käesoleva aasta helgele hetkele.

Teadmus tuleb varjule viia

Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) su­ve­tühjades koridorides pühalikult kaikuv laul veab otsija kui suunaviita mööda nurkmisse tup­pa, kus on oma kabineti sisse seadnud kaua aega Eesti Kirikute Nõukogus (EKN) töö­tanud Eerik Jõks, kes nüüd on pea kümme aas­tat tegutsenud EMTAs, sellest kaks viimast aastat muusikateaduse, interpretatsiooni- ja muusika­peda­googika ning kultuurikorralduse osakonna peakoordinaatorina. 

Mis mees sa küll oled, Eerik? Kas värvikas karakter arhimandriit Tihhoni „Mittepühadest püha­kutest“? Umberto Eco „Roosi nimest“?

Ise toob ta enda keerukate käändude ja len­du­dega elukäigu ja ilmavaate ilmestamiseks näi­te hoopis inglise lastekirjaniku Hugh Lof­tin­gu loodud doktor John Dolittle’i seikluste raa­matust, kus kõige muu vaimustava hulgas ei mu­retseta näiteks üldse selle üle, mis keeles part ja siga omavahel räägitud saavad. Aga nad rää­gi­vad. Raamatus on õpetlik seik merikajakast. Dok­tor Dolittle küsib (Eeriku ümberjutustuses): „Aga kuidas te tormiga toime tulete?“ Kajakas üt­leb: „Me väga harva satume tormi kätte. Me len­da­me nii kõrgel, et näeme, kus torm on, ja me hoia­me tormist kõrvale. Aga kui ma satun tormi kät­te, siis lasen sellel ennast kanda, mitte ei võit­le tormile vastu.“ Eerik teab: „Torm lõpeb ju ära. Siis oled küll väsinud ja räsitud, aga kuskil sa ikka kohakese leiad, kus lestad maha paned ja puh­kad. Ja siis läheb jälle edasi.“ 

Ta jätkab: „Minu mee­lest ei ole praegu mõtet tiibasid murdes võidelda vaimse dekadentsi ja pin­napealsuse tormiga. Kui kogu jõud läheb tormiga võitlemisele, siis ei jõua oma asjaga üldse tegel­da. Nendel põlvkondadel, kes kannavad endas süvenemiskultuuri koge­must, lasub kohustus teadmus varjule viia – see on väga tähtis.“ 

Selleks on kaks võimalust: üks on raamat ja tei­ne pühendunud õpilased. Peab talletama nii ka­he- kui paljumõõtmelisse. Paljumõõtmelisust kan­navad edasi õpilased. „Sa annad saavutatu eda­si. Kas või ühele inimesele. Parem, kui on kaks, aga üks on ka hästi,“ ütleb Eerik ja täp­sus­tab ruttu: „Ma ei ole pessimistlik, ma olen realistlikult optimistlik.“ Kunagi tulevad taas pa­re­mad ajad, kõdunemine saab läbi ja algab uus kasv. Selleks on vaja valmistuda.

Emakeelse kirikulaulu uuendaja in spe

Küsimuse peale, mida tulevased põlved võik­sid Eerik Jõksi 100. sünniaastapäeval te­mast meenutada, loodab Eerik: „Sajandal sün­ni­aasta­päeval (aga äkki hoopis sünnipäeval!) võetakse „Ees­ti muusika biograafiline leksikon“, mis on selleks ajaks kindlasti uuenenud – meist kõi­­kidest saab lõik kuskil entsüklopeedias –, ja sealt loetakse, et ma olin eestikeelse ki­ri­ku­­laulu uuendaja. Ja seda siis tähistataksegi. Mee­nutatakse vast seda, et näitasin eesti keele ainu­laadset ilu indogermaani keeledžunglis. See võiks võib-olla olla kõige suurem teene, mis mul professionaalselt on olnud.“

Lisaks pühalaulu koolile kohtab pühalaul tänuväärset vastukaja Muuga Sadama Mere­mees­te Kodu kabelis, mille ehitamisse on ta ka ise oma käesoojust sisse pannud. Meremehed os­kavad lauldud palvet hinnata. Eerik peab vaikselt isegi plaani end vaimuliku teenimise kaudu selle jumalakojaga tihemini siduda. Or­dinatsioonist ta enam ei räägi, see rong on ilmselt juba läinud: „Ma kunagi unistasin sel­lest küll. Aga nüüd ma olen nii palju aastaid vai­mu­likus töös osalenud ja mul on kujunenud selge roll. Mul on niisugune tunne, et inglid on sel­le leiva minu jaoks juba armulikult taevast alla toonud. Ma seisan täna institutsionaalsest ki­rikust suhteliselt kaugel.“ 

Tallinna Toompea Kaarli koguduse liige si­­ru­tab tiivad ja lendab oikumeeniliselt kon­­fes­­si­oo­nide kohal: „Sa võid lehte kirjutada küll: ma olen terve elu – nii kaua kui ma mäletan oma ris­­tiinimeseks olemist – olnud katoliiklane. See tä­hendab usku ühte terviklikku Kirikusse, mis hõl­mab endasse kõik, kes usuvad Päästjasse Kris­tusesse. Aga ma ei ole mitte kunagi olnud roo­makatoliiklane. Konfessionaalselt olen ma ikka luterlane ja hindan seda kõrgelt.“ 

Eerik peab tähtsaks terviklikkust – seda ka­tool­ne mõtteviis tähendabki –, mida tänapäeva ühis­konnas, sh kirikus, paraku napib: „Ter­vik­­likkuse põud on süvenemiskultuuri hävinemise kõr­val kõige suurem õnnetus. See muusikaline mõt­le­mi­ne, millega ma tegelen, pärineb just sellest ajast, kui ei tehtud veel vahet roomakatoliiklasel ja protestandil. See pärineb ajast, kui Bütsants oli küll läinud oma teed, aga läänekirik oli veel ter­viklik.“

Jumal paneb kangekaelsele „tee püsti“

Kas tõesti omadele võõras ja võõrastele ka mit­te oma? 1996. aastal Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) täitev­sekretärina tööd alustanult tegi Eerik Jõks koos toonase EKNi presidendi Einar Soonega tõ­husat tööd – organisatsioon sai justkui uuesti loo­dud. 

Eerik meenutab: „Eks ma olin paras tüü­tus oma uute mõtetega. Olav Pärnamets ni­­metas seda „pühaks rahutuseks“.“ Tä­he­le­pa­­nuväärseim saavutus sellest ajast oli vast 2002. aastal peaminister Siim Kallase ajal al­l­kir­jas­tatud vabariigi valitsuse ja EKNi ühis­hu­vide pro­to­koll, mille kohta enamik arvas, et see ei ole teh­tav – võimatu! Teine lausa metsiku in­ten­siiv­susega ülesanne oli Jõksil EKNis religiooni­sot­sioloogiliste uuringute kureerimine. See pää­dis kahe kogumiku väljaandmisega. Neist teine ja viimane oli „Kuhu lähed, Maarjamaa? Quo va­dis, Terra Mariana?“. „Ma ei maganud ega söö­nud, vaid koostasin raamatut päevad ja ööd. Ai­­nult niipalju magasin, et veel elus püsida. Is­tu­sime Tiina Sildrega tema juures Mustamäel ja tegime öösel kella kolmeni korrektuuri, siis ma­gasin tunnikese ja siis jälle. See oli meeletu pin­gu­tus. Aga raamat sai hea, päris tubli, seal ei ole mi­dagi häbeneda,“ on Eerik rahul ja jätkab ko­he sama hingetõmbega: „Siis juhtus imelik asi – ki­rikute nõukogu kaotas minu ametikoha liht­salt ära …“ 

Mõne teise haaraks selline olukord ki­bes­tu­­mise püünistesse, kuid Eerik on asjad enda jaoks läbi mõelnud ja võib isegi rahul olla: „Ma usun, et see oli Jumala tahe … Ta pani tee püsti, et nüüd tuleb mujale minna. Praegu olen ma EMTAs üsnagi huvitavas ametis ja muusikaga märk­sa tihemini seotud kui varem. Jumala arm lii­gutab mind samm-sammult lähemale te­ge­lema ainult nende asjadega, milles ma võin sü­ve­nenult kaasa rääkida. Olen veendunud, et mind juhitakse kindla käega keskenduma ainult ema­keelsele pühalaulule. Kõik need, mõnikord üs­na ootamatud uste kinnipanemised – ja neid on möödunud ajal olnud üsna mitu – teevad oma­ja­gu valu. Mõnede uste sulgumised – eriti just vii­masel ajal – on olnud nii valusad, et nendest ei taha veel rääkidagi. Aga ega pahaks panna ei kõl­­ba – kui sa ei kuule Jumala vaikset häält, et pü­­sida oma talentide areaalis, siis pannakse uks kin­ni ja tee püsti.“

Eeriku kinnitusel andis EKN talle vaimuliku eri­hariduse. „Algharidus tuli Kaarli kogudusest, kesk- ja kõrgharidus EKNist. See seltskond, kes seal siis koos istus, oli isiksuste poolest ri­kas ja vaimulikult vägev: Allan Laur, Aarne Kriisk, Olav Pärnamets, Joosep Tammo, Jaan Kii­vit juunior, Tiit Salumäe, Peeter Kaldur, Mee­go Remmel ja paljud teised. Lisaks veel Ku­no Pajula ja Rein Õunapuu. Nad kõik li­sa­sid midagi minu vaimsesse seljakotti. No ja mui­du­gi Ruudi Leinus, kellega mind seob aas­ta­te­pikkune sõprus ja kellelt on olnud nii mõn­da­gi õppida. Kõige tipuks on Einar Soone, ilma kel­­leta kirikute nõukogu mitte mingil juhul ei oleks täna see, mis ta on. Meie kultuurkonnas on ikka nii, et inspireeriva inimese ümber koon­du­­takse. Ja tema kohe oskas oikumeenilist tööd ins­pireerida.“

Indigolapsest muusikadoktoriks

Kooliharidusega on olnud keerulisem. „Kõi­ki­dest koolidest, mida ma olen alustanud, olen üs­na vähesed lõpetanud. Esimene, mille ma päris ausalt sain lõpetatud, oli Limericki ülikooli ma­gistrantuur ja sealt edasi Yorki ülikooli dok­to­ran­tuur. Aga lastemuusikakool, kaheksa klassi, kesk­kool, konservatoorium ja mõni kool veel … Kõik jäid mul peaaegu või täiesti pooleli.“ 

Kindlasti oli Eeriku teataval mässumeelsusel oma osa ka kuulsatel vanaisadel. Siiamaani on ju­be meenutada: „Mina elasin kogu aeg nen­de kuulsuse varjus, koolis ma sain pidevalt ai­nult pahandada. Elmar Etverki pojapoeg – ja ma­temaatika on vaevu kolm! „Kes su teine va­naisa oli?“ „Rudolf Jõks.“ „Ja siis käitud nii­moo­di!“ Õudne oli!“ (Matemaatik Elmar Etverk oli pea­aegu kõigi tolleaegsete üldhariduskooli ma­te­maatika­õpikute autor või kaasautor; Rudolf Jõks oli laulja ja vokaalpedagoog – toim.)

Kui Eeriku kuldne ema, pianist ja muu­sika­pe­dagoog Liina Jõks ei oleks poja murdeeas tai­ba­nud, et sellest indigolapsest võib siiski as­ja saada, ei teagi, mis oleks võinud juhtuda. Kül­lap oli ka emapoolsel vanaemal Salmel selles oma olu­line roll. Kuid eelkõige on nüüdne muu­sika­tea­du­se dok­tor ja paljude stipendiumite omanik Eerik Jõks just emale väga tänulik: „Ma võiks öel­da, et kõik, mis minus on head ja armsat, on ik­ka­gi emast. Ema oli ja on ka igavikus olles ik­ka veel elupäästev.“ Nüüd on rollid edasi kan­du­nud ja Eerik jälgib koos oma kaasa Kadiga lap­se­­vanemana ise oma kolme tütre arengut. Elu õp­­petundides on aastatega talle selgeks saanud risti­­inimese prioriteetide rida: Jumal, perekond, töö. Kui seda rida rikkuda, siis varem või hiljem lä­­heb inimene rappa. Eerik teab – ta on käinud. Korduvalt.

Margit Arndt-Kalju

Eerik Jõks

Sündinud 12.9.1970 Tallinnas.

Töö

2011–2018 EMTA muusika­loo lektor.

alates 1.9.2018 Ees­ti muu­sika- ja teatri­aka­dee­mias osakonna pea­koor­di­naator. 

2016–2017 EELK peapiiskopi assistent.

1996–2017 Eesti Kirikute Nõukogus. 

1994–1996 Kaarli koguduse tütarlastekoori dirigent.

1994–1996 SP Muusika­projekti noodigraafik.

1990–1991 festivali „Tudengijazz“ mänedžer.

1989–1993 Alfred Karindi nimelise segakoori dirigent.

Haridustee

2011–2014 Eesti muusika- ja teatriakadeemia, järel­dok­torantuur.

2004–2010 Yorki ülikool, Suur­britannia; PhD muusika­teaduses.

2000–2001 Limericki üli­kool, Iirimaa; MA in Chant and Ritula Song.

Tunnustused, stipendiumid

2020 nominatsioon Ees­­ti Vabariigi teadus­pree­­mia konkursil hu­ma­ni­taar­tea­duste aasta­pree­mia valdkonnas.

2014–2017 riikliku prog­ram­mi „Eesti keel ja kul­­tuurimälu“ stipendium „Ees­ti laulupsalter ja pühalaul“.

2012 EELK Teeneteristi III järgu orden.

2005 vabariigi kultuuri­sti­pendium.

1999 kaitsejõudude peakaplani tänukiri.

Hobid

Puutöö, kannelde meister­damine ning kalastamine.

Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest. (1Pt 5:7)