Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kirikuhooned ei ole likviidne vara

26.10.2011 | | Rubriik: Arvamus

Igasugune müügitehing eeldab, et oleks kaks osapoolt. Üks, kes soovib oma olemasoleva vara vahetada rahalise või muu materiaalse väärtuse vastu, ja teine, kes seda enda omaks soovib. Kui müüja võib olla mingil põhjusel tehinguks sunnitud, siis ostja üldjuhul ostab vaid vajaminevat.
Üsna raske on näha, kes võiks tänapäeva Eestis soovida osta ääremaa lagunevat kirikuhoonet, makstes selle eest väärtusele vastava hinna.
Ka hoone kuulutab. Küllap on iga lehelugeja kirikus olles kogenud tunnet, kui miski avab südame ja toob taevased asjad korraga palju lähemale. Kõrged võlvid, ülevad orelihelid, karikat meenutav kantsel, rist altaril – see kõik on oma sõnumi ja eesmärgiga, puudutab ja kõnetab.
Kirikut on võrreldud Noa laevaga, mis maailma hukust igavesse ellu viib. Kuid kes usaldaks oma elu laevameeste hoolde, kelle alusel küll väärikas ajalugu, kuid oleviku seisund kõneleb suutmatusest hakkama saada? 
Maja ei maksa üle sakraliseerida. Enne meid elanud ja kirikusse kuulunud sugupõlvede suhtumine pühakodadesse oli palju pragmaatilisem kui praeguses materialistlikus Eesti ühiskonnas.
Kirikuhoone ehitati koguduse vajadustele vastavalt – just nii suur, kui vaja oli, ja sinna, kus kõige sobivam. Kui vaja, siis ehitati hooneid ümber või vahetati sisustust.
Võnnu kirikus vahetati 19. sajandil altarimaal välja pelgalt seetõttu, et senine tundus olema liiga tumedates toonides. Ühes teises kirikus on välisukse esiseks tasapinnaks kunagine altari kiviplaat, aga seegi kirik püsib ja kogudus näitab pigem kasvutendentsi.
Kui Euroopas ringi sõita, siis võib leida endisi kirikuhooneid, mis uue olemise mõtte saanud hoopis teisel eesmärgil kui ehitatud. Kunagisi kirikuks pühitsetud hooneid on ümber ehitatud nii kontserdisaalideks, büroohooneteks kui elumajadeks. Parem ja väärikam ikka kui niisama laguneda lasta. 
Inimesed on olulisemad kui hooned. Kiriku üks maiseid ülesandeid on seista oma rahva kristliku ajaloopärandi kaitsel ka siis, kui keegi teine ei seisa. Ent küsitav on, kuhumaani ja mis hinnaga.
Sada inimest ei suuda restaureerida ega ülalgi hoida arhitektuurimälestisi, mis omal ajal maiste valitsejate poolt ehitati ja mida varem kogu ühiskond hoidis.
Üks võimalus oleks mõned vähese kasutusega ja üle jõu käivaid investeeringuid nõudvad kirikuhooned üle anda riigile või omavalitsusele.
Las maised võimukandjad ise vaatavad oma rahvale silma ja täidavad oma kohust siinse kultuuri- ja arhitektuurse pärandi hoidjana, arvestades kõiki enda kehtestatud pääste-, muinsuskaitse ja muid kulukaid nõudeid. 
EELK suurimaks väärtuseks ei ole ajaloolised hooned, vaid armulisse Jumalasse uskuvad inimesed, nende oskused ja pühendumus.

Urmas Paju
,
EELK kirikukogu liige

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)