Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kirikuelu muudab elusamaks regulaarne palve

16.03.2016 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Üks vaimulik läks külla oma koguduse vabatahtlikule töötegijale. Naine kasvatas üksi oma kolme poega. Kui vaimulik tuli, oli kogu pere just söögilauda istunud. Vaimulikule tehti ka koht ja ema teatas poistele, et need enne toitu ei puutuks, kui vaimulik on mõned sõnad öelnud. Vaimulik aga ütles, et mõni poistest võiks söögipalve teha, ja vaatas julgustavalt kõige vanemale otsa. See noormees ei saanud aga aru, mida temalt nüüd oodatakse.
Siis ütles vaimulik midagi, mida ta vist poleks tohtinud ütelda: «Ütle, Peeter, seda, mida teie ema tavaliselt ütleb, enne kui te sööma hakkate.» Nüüd sai poiss aru. Ta oli seda tuhandeid kordi kuulnud. See oli tal meelde jäänud. Ta vaatas kõigile kordamööda otsa ja siis käratas: «Noh, põrsad, hakake nüüd sööma ja vaadake, et te ennast ära ei määri!» Kas luterlase 21. sajandi söögipalve?
Kui Martin Luther kord kloostrielus puudusi nägi, siis lootis ta väga, et ristiinimesed peaksid suutma ka väljaspool kloostrit elada regulaarset palveelu, käia jumalateenistustel, osaleda armulaual, lugeda pühakirja ja mõtiskleda selle üle.
Mõnes asjas on Luther olnud suur realist ja hea inimesetundja. Kohati on ta olnud aga suur unistaja ja lootnud inimesest palju enam, kui oleks ehk pidanud. Ta ise oli tõsine palvetaja. Kui palju on aga tänapäeva maailmas luterlasi, kes vähemalt kord päevas regulaarselt palvetavad? Kardan, et neid pole palju isegi vaimulike hulgas.
Ühes harjutuses, mida teen koos trennikaaslastega kaks korda nädalas, tuleb üks kand maas püsti seistes, käed laiali, ühe koha peal teha kuni 21 täisringi. Mõne jaoks on see lihtne. Mina sain alguses vaevalt viie tiiruga hakkama ja siis käis pea nii ringi, et tuli kiiresti pikali heita. Oli raske võimlemismatile pihta saada. Ühel hetkel soovitas treener iga tiiru juures kinnitada pilk ühte kindlasse kohta. See aitas. Veel lihtsam on tasakaalu säilitada siis, kui vahepeal silmad sulgeda.
Elame maailmas, kus väga paljud püüavad meie tähelepanu. Reklaamid, värelevad ekraanid, helid, pildid. Väga vähesed suudavad veel keskenduda ühele asjale, tegevusele, on nii-öelda täiesti kohal. Väga vähesed vaatavad veel vesteldes vestluspartnerile silma.
Järjest vähem on neid, kes näevad, mis toimub nende läheduses. Nende pilk eksleb ringi. Nad vaatavad mujale. Nad ei ela oma elu. Lasevad end kanda uudiste ja reklaamide voolul. Silmad pöörlevad peas, keskendumisvõime jääb järjest viletsamaks. Jumalale tuuakse riismeid – uneseguseid hetki.
Regulaarsed palved, pühakirja lugemine, jumalateenistustel, palvustel osalemine võib olla sarnase mõjuga kui tiirlejal igal tiirul oma pilgu ühte kohta fikseerimine. Ilma selleta võib seda kiiret elu elades, oravana elurattas tiirutades pea ringi käima hakata ja süda pahaks minna. Elumõtegi võib lõpuks kaduda.
On sinodite aeg. Aeg vaadata tehtule, võrrelda numbreid, kiita tublisid ja ustavaid ning mõtelda, kuidas edasi nii, et kirikuelu võiks elusamaks muutuda. Kindlasti on viimasele küsimusele palju põnevaid vastuseid, aga ühte ei tasuks unustada. See on regulaarne palveelu.
Küllap saavad selles ka vaimulikud palju ära teha. Kasvõi sellega, et jumalateenistustel tehtavates palvetes oleks elu sees. Et see poleks vanade tekstide väsinud, tüdinud häälega mahalugemine. Et palvetesse võetaks seda, mis inimesi puudutab, mis neile muret teeb. Ja loomulikult tänulikkus.
Kui vaatan vanemate neljaosaliste kirikupalvete näiteid, siis on tänu ja palve suhe seal umbes samasugune kui meie kirikus meeste ja naiste suhe. Näputäis tänu ja pajatäis palveid. Vaimulikud ja koorijuhid, pühapäevakoolide õpetajad ja noortejuhid võiksid olla leidlikud ka selles, kuidas julgustada teisigi tegema palveid. Lihtsam on kõik ise teha. Kas aga peab?
Kui läheme leerilastega laagrisse, on üks esimene asi seal see, et palume leerilastel ette valmistada kaks õhtu- ja kaks hommikupalvust. Nad saavad hakkama. Leeripühaks palume neil saata ühele vaimulikule ühe tänupalve ja ühe palve. Nad teavad, et leeripüha kirikupalve koostatakse nende palvetest. Nad saavad hakkama.
Regulaarsus sünnib läbi harjutamise. Alguses võib olla ka enda sundimist, aga kui oled olulistes asjades regulaarsuse saavutanud ja taipad, kui vajalik see sulle on, siis on raske sind sellest loobuma panna. Head harjutamist!
tammsalu3_2015

 

 

 

Jaan Tammsalu,
Eesti Kiriku kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)