Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kirikud olid eriolukorra ajal leidlikud oma töö korraldamisel

14.04.2021 | | Rubriik: Kirikuelu
Eriolukorra ajal koliti suur osa koguduste töövormidest veebi: seal peeti jumalateenistusi, leeritunde, palveringe ja piiblitunde. Fotol Tartu Kolgata baptistikoguduse info piirangute aja koguduseelu kohta. Kätlin Liimets.

Eelmise aasta 12. märtsil kuulutas Eesti Vabariigi Valitsus välja eriolukorra seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas. 

Avalikke jumalateenistusi ei saanud pidada kuni 10. maini 2020, mille järel võis neid pidada piirangutega. Enamik inimesi ei osanud ilmselt toona arvatagi, et aasta hiljem oleme täpselt samade piirangute ees, ainus erinevus on selles, et nüüd pole eriolukorda. Aasta piirangute ja hirmudega on jätnud oma tugeva jälje kirikuelule. 

Võime kõnelda kriisist, mis toob inimeste ellu palju negatiivset, samas sunnib see otsima lahendusi ja uusi teid. Selleks, et selgitada eriolukorra mõju kirikuelule, viisime koos Tartu ülikooli usuteaduskonna religioonipedagoogika kaasprofessori Olga Schihalejeviga 12. maist 30. juunini 2020 läbi küsitluse Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute vaimulike seas. Küsimustele vastas 72 vaimulikku. Järgnevalt toome välja küsitluse tulemused, millest on ehk tänaselgi päeval midagi õppida.

Hingehoiutöö maht kasvas ja meetodid mitmekesistusid

Eriolukorraga kehtestatud piirangud muutsid inimeste elu väga palju. Kahtlemata tekitas see hirmu ja pingeid. Vaimulikud pakkusid inimestele nende muredes hingehoidu. Nii tõdes 62% küsitlusele vastanutest, et hingehoiutöö maht eriolukorra ajal kasvas. Samas 10% vaimulikest tõdes, et hingehoiu maht kahanes, ilmselt olid siis põhjuseks piirangud. 

Väga positiivne on see, et vaimulikud otsisid abivajajaid ise üles. Nii näiteks võttis viiendik kirikuõpetajatest eriolukorra ajal üle kahekümne korra ise inimestega ühendust, et neile hingehoidlikku tuge pakkuda.

Kui tavaliselt toimub hingehoid silmast silma vestlusena, siis siingi tõi koroonakriis kaasa muutuse. Väga olulisele kohale tõusis vestlus telefoni teel, mida kasutas kolmandik vaimulikest eriolukorra ajal üle 15 korra. Ehk siis kirikuõpetaja helistas oma koguduse liikmetele ning küsis, kuidas neil läheb ja kuidas nad hakkama saavad. Telefon on eriti hea võimalus vanemate inimestega suhtlemiseks ja nende toetamiseks. 

Nooremate inimeste jaoks seevastu on vägagi hea ja harjumuspärane suhtlus internetis, mis jäi olulisuse poolest telefonivestluse järel teisele kohale. Internetisuhtluseks annavad võimaluse nii Facebook, Skype kui ka muud platvormid. Lisaks kirjutati ka tavalisi e-kirju või suheldi internetis verbaalselt. 

Siiski osa vaimulikke jätkas hingehoidu ka traditsiooniliselt individuaalse silmast silma suhtlemise teel. 

Vaimulikud olid innovaatilised ja otsisid väga erinevaid teid hingehoiuks. Üks kirikuõpetaja näiteks mainis, et postitas mõtisklusi ja hinnanguid erinevatele Facebooki lehtedele ning pakkus hinge- ja majandusabi. Teises koguduses toimusid videokõned viipekeeles. Lisaks saadeti koguduseliikmetele toetavat kirjandust. 

Kirikud pakkusid sageli ka abivajajatele toetust. Kui jumalateenistust ei toimunud, siis näiteks saadeti hingehoidliku sisuga jutlus paberil eakate inimesteni, kes ei saanud kirikusse tulla. Lisaks toimusid juhuslikud kohtumised tänaval, millega kaasnes hingehoid. Kirikud olid inimeste toetamisel leidlikud. 

Vesteldi argielumuredest

Küsisime ka hingehoidlike vestluste teemade kohta. Kuna koroonahaigus oli aasta eest täiesti uus ja inimesed ei teadnud sellest, tekkis ka soov vestelda haiguse teemadel. Koroonateemadel toimunud vestlused moodustasid hingehoidlikest vestlustest suurima hulga. 

Teisele kohale jäid jutuajamised harjumuspärase eluolukorra muutustest, mis ilmselt oli eriolukorras inimestele palju probleeme tekitav. Inimesi häiris tugevalt ka jumalateenistuste puudumisega seonduv: see teema jäi vestluste hulga poolest kolmandale kohale. 

Kui vaadata, millistel teemadel vesteldi vähem, siis torkab silma, et ligi pooled vaimulikud ei pidanud eriolukorra ajal kordagi talitusvestlust. Tulemust põhjendab see, et eelmisel kevadel olid kiriklikud talitused väga rangelt piiratud ja kogudused täitsid nõudeid. 

Üllataval kombel vesteldi väga vähe ka elust pärast surma (ligi pool vaimulikest ei vestelnud sel teemal kordagi), kuigi võiks oletada, et eriolukord toob eksistentsiaalsed küsimused esile. Ilmselt on vähese surmast vestlemise põhjuseks siiski haiguse ja sellega kaasnevate surmajuhtude väike levik Eestis. Näiteks 1. maiks 2020 oli koroonaviirusega nakatunud kogu eriolukorra ajal 1699 inimest ja selle aja seisuga oli Eestis surnud 55 koroonadiagnoosi saanud inimest. 

Võrdluseks võib kirjutada, et 24. märtsil 2021 haigestus ööpäeva jooksul 1429 inimest ja suri 13 nakatunut. Seega võib oletada, et hetkel on surma teema tunduvalt olulisem kui aasta tagasi. 

Talitusi ja jumalateenistusi toimus väga vähe

Analüüsides küsitluse tulemusi selgub, et väga järsult kukkusid piirangute tõttu nii talituste kui jumalateenistuste mahud kogudustes. Näiteks laulatusi, ristimisi ja leeri polnud enamikul vaimulikest kordagi. Kolmveerand vaimulikest tõdes, et ka pühapäevakooli- ja noortetööd ei toimunud. 

Vaimulikest üle poole tõdes, et kogu eriolukorra ajal polnud ainsamatki jumalateenistust. Ning pooltel vaimulikel polnud ka mitte ühtegi matust. Tööta siiski vaimulikud polnud ja traditsiooniliste töövormide ärajäämist kompenseerisid uued ja leidlikud töövormid.

Koguduseelu internetis

Eriolukorra ajal koliti suur osa töövormidest veebi. Zoomi vahendusel toimusid koosolekud. Samuti peeti veebis leeritunde, palveringe ja piiblitunde. Veebis toimus laste- ja noortetöö. Päevasõnumit ja Jumala sõna jagati internetis ja seal kanti üle palvusi. Isegi matust kanti üle veebis. Seega võib tõdeda, et vaimulikud reageerisid olukorra muutusele kiiresti. 

Veeb on suures osas siiski noorema põlvkonna jaoks oluline suhtluskanal, vanema põlvkonna jaoks aga pakkusid kirikuõpetajad välja traditsioonilisemaid lahendusi. Näiteks saadeti koguduse liikmetele kirja teel jutlusi. Kirikute uksi hoiti siiski lahti, et inimesed saaksid tulla pühakotta ja oma elu üle järele mõelda. 

Kriisi õppetunnid

Igas kriisis võib midagi õppida, nii ka koroonakriisis. Küsitlusele vastanud vaimulikud tõid enim välja veebi ja telefoni kasutamise olulisust hingehoiutöös. Tegu on muutusega, mis võib hingehoiutööd ka tulevikus tuua inimestele lähemale. Samuti rõhutati palju seda, et vaimulik peaks otsima ise abivajajad üles ja pakkuma neile tuge.

Talituste ja jumalateenistuste hulga vähenemine andis koroonaajal selleks ajalise ressursi. Kuid võib loota, et ka tulevikus otsitakse rohkem abivajajaid ja pakutakse neile kiriku poolt tuge. Sageli olid koguduseliikmed eriolukorra ajal üksteise hingehoidjateks, mis näitab, et kogudus ei pea olema sugugi töötajakeskne, vaid igaüks saab kaasinimest aidata. 

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et eriolukorraga alanud protsess on muutnud kirikuelu palju ja võime õppida üksteise kogemustest ning püüda otsida keerulistes olukordades paremaid lahendusi. Uuringu tulemusi käsitlev põhjalikum teadusartikkel on loetav Usuteaduslikus Ajakirjas 2/2020.

Kaido Soom

Tartu ülikooli usuteaduskonna praktilise usuteaduse lektor

Vabariigi Valitsus kuulutas 12.3.2020 välja eriolukorra seoses COVID-19 haigusega.

Avalikke jumalateenistusi ei saanud pidada kuni 10.5.2020, mille järel sai neid pidada piirangutega.

Küsitluses analüüsiti eriolukorra aja tööd kogudustes ajavahemikul 14. märtsist 10. maini 2020.

Küsitlusele vastas 72 vaimulikku erinevatest EKNi liikmeskirikutest.

Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. (Ef 2:19)