Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kirikuarhiivide kaitsel

10.11.2006 | | Rubriik: Kirikuelu

Kirikud ja kogudused on mänginud olulist rolli üksikisikute ja kogu rahvastiku kohta andmete kogumisel läbi ajaloo.

Kirikuõpetajatel on olnud võimalus ja kohustus kuuluda inimeste igapäevaelu tähtsamate sündmuste – sündide ja surmade, ristimiste ja matuste – juurde. Ja mitte ainult neil osaleda, vaid ka kõike toimuvat dokumenteerida ja dokumente säilitada. Seetõttu on kirikuraamatutes talletatav informatsioon oluliseks allikaks nii suguvõsa- kui rahvastikuuurijatele.

Ajaloo keerdkäikude tulemusel on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku koguduste dokumente hoiul kogudustes üle Eesti, neid on sattunud Ajalooarhiivi Tartus, Tallinna Linnaarhiivi ja siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonda. Ülevaadet nendest dokumentidest, mis asuvad arhiivides või ministeeriumis, on küllaltki lihtne saada, kogudustes laiali olevate kirikuraamatute kohta võis aastaid teha ainult oletusi.

Uued võimalused

1990ndate aastate murrangulised sündmused Eesti ajaloos andsid ka selles vallas uusi võimalusi. Ajalooarhiiv näitas 90ndate aastate algul üles tõsist initsiatiivi, et saada ülevaadet üle Eesti kogudustes paiknevatest arhivaalidest ja nende seisukorrast.

1994 sõlmiti koostööleping tollase Eesti Ajalooarhiivi ja EELK Konsistooriumi vahel. Selles lepingus oli kesksel kohal informatsiooni vahetamine ja koguduste arhiivide visiteerimine. Veel samal aastal anketeeriti koguduste arhiive, et saada umbkaudsetki ülevaadet, kui palju, kui vanu ja missuguses seisukorras kirikuarhivaale on kogudustes olemas. Samuti oli ankeedis küsimusi arhivaalide võimalike hävimiste või mujale kolimiste kohta.

Ajalooarhiivis säilitatavate koguduste fondide põhjal koostati nn ühtlustamiskava ehk liigitusskeem, mille alusel oleks võimalik korrastada ja kirjeldada ka Ajalooarhiivist väljaspool asuvate koguduste arhivaale. Selle kava kasutamiskõlbulikkust testiti Tallinna Kaarli koguduse arhivaalide korrastamisel ja kirjeldamisel, mis hõlmas ka nõukogude perioodist pärit dokumente.

1995. aastal külastati Kuressaare ja Kaarma koguduse arhiive, mille tagajärjel esitati konsistooriumile konkreetsemaid ettepanekuid, mida kogudused saaksid teha enda valdustes asuvatest dokumentidest ülevaate saamiseks. Üheks parimaks mõtteks oligi tollal veel nn inventaariumite koostamine, kuhu tuleks loetleda kõik koguduses olevad dokumendid.

Elektrooniline register

Uue ajastu sissetungimisest ja uutest tehnilistest võimalustest ajendatuna alustati 1996. a ette valmistama projekti «EELK arhiivimaterjalide üldregister», mille eesmärgiks oli hõlmata ühtsesse elektroonilisse registrisse nii EELK valdustes kui ka riiklikes arhiivides asuvad eelkõige inimeste kohta käivaid andmeid sisaldavad kirikuraamatud.

Projekt viidi ellu ja loodi andmebaas, mis on praegugi kättesaadav Ajalooarhiivi kodulehel «Isikuandmeid sisaldavad arhivaalid EELK koguduste arhiivides». 90ndate aastate keskel oli see suur samm edasi laialdase infoleviku suunas. Praegu on küll mõnedki andmed seal vananenud, sest uued ja enam sügavutiminevad lahendused on selle andmebaasi tähtsust vähendanud.

1999 loodud Rahvusarhiivi raames läks initsiatiiv kirikuarhivaalidega tegelemisel üle Tallinnasse loodud eraarhiivide osakonnale, kes pööras tähelepanu just koostööle konsistooriumiga, selle kaudu üritati ülevaadet saada ka kogudustes asuvate dokumentide seisukorrast.

Siiski leidis eraarhiivide osakond, et kuna koguduste arhiivid olid riiklikes arhiivides koondunud kas Ajalooarhiivi või Tallinna koguduste puhul Tallinna Linnaarhiivi, peaks järjepidevuse huvides olema põhirõhk koostööl kirikutega just Ajalooarhiivil.

Läbimurdeaasta

Tõsise läbimurde alguseks koguduste dokumentidest ülevaate saamisel võib lugeda aastat 2001, mil Janis Tobreluts, praegune EELK Konsistooriumi arhivaar, alustas Viljandis Pauluse koguduses sealsete kirikuraamatute korrastamist ja neile kirjelduse – nimistute koostamist.

Rahvusarhiivi eraldatav toetus eraarhivaalide korrastamiseks ja kirjeldamiseks võimaldas Janise tööd laiendada üle Eesti: külastada kogudusi ja kaardistada-kirjeldada neis asuvaid arhivaale. Tänu Janis Tobrelutsu suurele huvile ja tahtmisele, EELK Konsistooriumi soosivale suhtumisele ning Rahvusarhiivi poolt eraõiguslikele isikutele eraldatavale rahalisele toetusele on saadud ülevaade kogudustes asuvatest väärtuslikest ajalooallikatest.

Aastatel 2003–2005 kestnud töö tulemusel on arhiiviregistrisse (arhiiviregister.ra.ee) kantud andmed 19 praostkonna ja 180 koguduse valduses olevate dokumentide, trükiste, fotode, aga ka video- ja helidokumentide kohta. Arhiiviregistrisse kantud arhivaalid ja trükised pärinevad enamasti 19.–20. sajandist, kuid esineb ka 17. sajandi allikaid. Mõne koguduse dokumendid ootavad veel kirjeldamist ja see töö on plaanis lähiajal lõpule viia.

Ülevaade kirikuarhivaalide olukorrast kogudustes on Janis Tobrelutsu sulest ilmunud ka Eesti Kiriku veergudel (Kirikute arhiivid kannavad ajalugu. EK nr 17, 13.04.2005 ja nr 18, 20.04.2005). Samuti on nendel reisidel tehtud tohutult fotosid, mis näitlikustavad kogudustes olevaid säilitustingimusi. Teadmised kirikuarhivaalide hulgast ja nende seisukorrast annavad tõhusa pinna kavandamaks edasisi töid, et paremini säilitada selliseid rikkusi.

Koostöö kolm sammast

Rahvusarhiivi ja EELK Konsistooriumi vahel sõlmiti praegu kehtiv koostööleping 2005. a mais. Koostööd arendatakse kolmes suures valdkonnas: arhivaalide hoiutingimuste ja füüsilise seisundi parandamine; arhivaalide kasutamine ja juurdepääs; arhiivide moodustamine ja asjaajamise korraldamine.

Oluline on märkida, et tähelepanu ei tule pöörata mitte ainult vanadele dokumentidele. Nüüd ja praegu koostatavad dokumendid kajastavad tänast päeva tulevikus ja nende säilimise tagamiseks tuleb sellele mõelda kohe, kui dokumenti luuakse. Lisaks korrektsele dokumendiloomele on olulise tähtsusega hea ja asjatundlik asjaajamiskorraldus.

Põhitähelepanu on koostöös suunatud siiski kriitilistele, sageli juba hävimisohus sajanditetagustele dokumentidele, nende säilimisele ja kaitsele. Just neid pureb ajahammas armutult ja paljudel juhtudel võivad need käte vahel tolmuks pudeneda koos neile talletatud teabega.

Konserveerimine ja restaureerimine on kallis ja aeganõudev töö. Täiendavate rahaliste ressursside saamiseks avas EELK Konsistoorium käesoleva aasta märtsis sihtotstarbelise konto nr 221030907664 Hansapangas, millele laekuvaid annetusi saab konsistoorium konto kasutamise põhikirja järgi suunata just kogudustes asuvate materjalide seisukorra parandamiseks.

Dokumentide seisukorra parandamine ei tähenda mitte ainult konserveerimist või restaureerimist erialaspetsialisti käe all. Kütmata või muudel põhjustel suurte kliimakõikumistega (nii temperatuuri kui suhtelise õhuniiskuse osas) ruumid on dokumentide kiirema lagunemise ja hävimise põhjuseks.

Ka konserveeritud dokumendid, mis satuvad tagasi ebastabiilsetesse tingimustesse, lagunevad edasi ja konserveerimisele kulutatud ressursside kasutamise otstarbekus muutub küsitavaks. On palju lihtsaid asju, mida on võimalik teha kirikuraamatute (mõtlen kõiki dokumente, ka fotosid) kaitseks, omamata eriharidust või rahahunnikuid.

Hõlbus ja kõigile jõukohane on hoida kirikuraamatuid või muid dokumente näiteks korralike, sobivate mõõtudega riiulitel, kappides või asetada viltuvajunud, lagunenud ja suureformaadilised köited riiulitele horisontaalselt. Päris lagunenud või lahtised dokumendid saab paigutada ümbrisesse, näiteks mappi või ümbrikusse.

Pööningul või keldris ladestunud arhivaalid tasub tolmust või muust aja jooksul ladestunud prahist puhastada kuiva pehmet lappi kasutades. Lagunenud lehti ei tasu ise kokku kleepida, sellega võib kasu asemel hoopis kahju teha. Käepärased vahendid, näiteks liim, rääkimata kõikvõimalikest kaubanduses pakutavatest teipidest, ei pruugi olla paberisõbralikud. Kirjaklambrid, mis on võib-olla hakanud roostetama, on lihtne paberite küljest eemaldada.

Tulevikule mõeldes

Ainuüksi Janis Tobrelutsu koostatud arhivaalide kirjeldused, mis on antud arhiiviregistrisse, ei taga nende säilimist ja olemasolu kohtadel kümnete aastate pärast. Seetõttu on oluline, et igas koguduses oleks keegi, kes arhivaalidel silma peal hoiab ja nende kasutamist ja liikumist jälgib.

Otstarbekas on pidada arhivaalide kasutamise või laenutamise registrit, muidu võib väga lihtsalt alles eile kindlalt olemas olnud raamat osutuda homme teadmata kadunuks. Loomulikult eeldab see vastavate nimekirjade olemasolu koguduses.

Ajalooarhiivi seinte vahele sattunud kirikuraamatud on avatud kasutajatele juba aastaid ja nende seisukord halveneb iga kasutamiskorraga, seetõttu on uurijatele olnud kättesaadavad nn kasutuskoopiad mikrofilmidel. Viimaste aastate suurimaks saavutuseks kogu Ajalooarhiivis võib pidada digiteeritud perekonnaloo allikate kogu SAAGA (www.eha.ee/saaga/) avalikustamist internetis 2005. a mais.

See teeb eelkõige just kirikuraamatud kasutajatele kättesaadavaks üle terve maailma ja samaaegselt tagab nende üliväärtuslike originaalide säilimise. Lisaks on tagatiskoopiatena olemas mikrofilmid, mis tagavad info säilimise ka siis, kui originaalpaber peaks tolmuks pudenema. Samasugune saatus võiks tulevikus osaks saada ka kogudustes asuvatele kirikuraamatutele – uurijad oleksid õnnelikud ja originaale säästetaks lagunemisest tiheda kasutatavuse tõttu.

Kirikuraamatute ja teiste väärtuslike ajalooallikate kaitsel ei seisa üksnes arhivaarid või konsistoorium või kogudused, oma panuse võivad anda kõik inimesed, kelle kätte huvitavaid dokumente on sattunud. Eelmainitud sihtotstarbelisele kontole võib teha annetusi, hoida dokumente säästvalt heades tingimustes.

Hoides käes väärikat dokumenti, mis dateeritud ehk juba enne 1900ndat aastat, kirjutatud ehk saksa keeles ja gooti kirjaviisis, mida võib-olla kohapeal enam lugedagi ei osata, on mõistlik kaaluda, kas ja kus võiks see dokument olla paremini kaitstud ja lihtsamalt kättesaadav laiematele huvilistele. Kirikuraamatute ja -dokumentide hoidmise küsimustes võib pöörduda asjatundliku nõu saamiseks kas Janis Tobrelutsu või Ajalooarhiivi asutuste osakonna arhivaari Ave Märjama poole.

Ajalooarhiiv Rahvusarhiivi koosseisus ja EELK Konsistoorium jätkavad koostööd, et tagada kirikuarhivaalide parem ja kindlam säilimine, kuid kõigil vääruslike varade hoidjatel on võimalik sellele tegusalt kaasa aidata.

Kaja Pullonen,

,

Ajalooarhiivi asutuste osakonna juhataja

Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. (Lk 12:48)