Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kiriku võimalusest olla rahutegija

15.01.2020 | | Rubriik: Kirikuelu, Ühiskond
BurghardtAnne2019dets_3_fEndelApsalon

Anne Burghardt konverentsil. Endel Apsalon

Möödunud aasta nigulapäeval, 6. detsembril toimunud konverentsil „Shalom – rahu, rõõm, lepitus“ süüviti selle heebreakeelse sõna avarasse tähendusse ning räägiti mõiste kasutusest erinevates kiriklikes ettevõtmistes.

Kuna mag Anne Burghardti ja dr Randar Tasmuthi korraldatud ning Saksamaa Evangeelse Põhjakiriku rahastusel toimunud konverentsist on raske ühe artikliga ammendavat ülevaadet anda, on hea meel, et kõik ettekanded on järelvaadatavad Kuressaare Pereraadio vahendusel aadressil https://www.youtube.com/user/pildiraadio/videos.
Käsitleti küsimust, kuidas mõista leppimist ja rahutegemist ning kas kirikul võiks olla ühiskonnas roll lepitajana. Motoks sobisid Jeesuse sõnad, kui ta mäejutluses nimetas rahunõudjaid õndsaks, sest neid hüütakse Jumala lasteks.

Rahu seotud lepitusega
Avaettekandeks sõna saanud peapiiskop Urmas Viilma käsitles polariseerumist maailmas ja Eestis.
Rahu ja lepituse piibellikust tähendusest rääkisid Vana Testamendi näitel dr Urmas Nõmmik ja Uue Testamendi näitel dr Randar Tasmuth.
Nõmmik toonitas, et tänapäeva heebrea keeles tervitusena kasutataval sõnal shalom (rahu) on etümoloogiliselt lai tähendusväli, ühiseks nimetajaks on suund terviklikkusele: harmooniline, tasakaalukas või ka harmoonia ja tasakaalu taastamine. Shalom’i tähendus ei ole vastand sõnale sõda.
Tasmuth esitles kirjakohti, kus Jeesuse sõnades või tema tegevuse kirjelduses kasutatakse sõna rahu (kreeka keeles eirene). Jeesuse õpetuse edastajana kasutas apostel Paulus antiikautoritest kõige sagemini nimetust rahu Jumal.

Esimene samm: kuula ära
Teoreetiliste ülevaadete juurest praktiliste näidete juurde liikudes sai ettekandeks „Rahuloome mennoniidi kiriku perspektiivis“ sõna Joseph Liechty Ameerika Ühendriikidest Gosheni kolledžist. Konfliktiuuringute professor, kes kuulub mennoniidi kirikusse, andis ülevaate kogemustest, mis tal on rahusobitajana Põhja-Iirimaa konfliktipiirkonnas. „Sealsed inimesed soovisid teada, millise poole me valime, kas protestantide või katoliiklaste,“ meenutas Liechty tegevuse algust 1980ndatel ja jätkas: „Me otsustasime asuda nende poolele, kes otsivad lepitust.“ Ta kinnitas, et võtmesõnaks kujunes teise poole ärakuulamine.
Sarnase näite, kuidas kirik saab esineda ühiskonnas lepitussõnumi edastajana, tõi teine väliskülaline, Zimbabwe kirikute nõukogu peasekretär Kenneth Mtata. Aafrika luterlik pastor, kes aastaid töötas Genfis Luterlikus Maailmaliidus, rääkis oma kodumaast. Koloniseerimisel maale toodud ristiusk mõjus kaheteralise mõõgana: ühelt poolt aitas kohalikke suguharusid allutada, aga teisalt avas kohalike silmad ebaõigluse suhtes. Riigis on ka praegu pinev olukord, mil elanikel napib lisaks turvatundele ka puhast joogivett ja söödavat. Paljude silmad on ootusärevalt kirikul, mis aafriklaste seas omab jätkuvalt suurt autoriteeti.

Nõudlus teeniva kiriku järele
Oikumeenilise liikumise enam kui saja aasta pikkusest ajaloost andis põhjaliku ülevaate õp Anne Burghardt. Tsiteerides prof Elmar Salumaad toonitas ta, et oikumeeniline liikumine ei soovi rajada ühte ja ühist utoopilist kirikut, vaid tegemist on erinevate kirikute koostööga ühise ülesande täitmisel. Oikumeenia edenemine on viinud selleni, et täna on raske ettegi kujutada oikumeenia eelset ajastut, aga samas on viimastest aastatest näiteid, kus liikumise tulemusel on siiani eraldi hoidvad kirikud ulatanud üksteisele lepitust otsiva käe.
Uuenevast diakooniast pidas sütitava ettekande EELK diakooniatalituse juht õp Avo Üprus, kes toonitas, et ilma diakooniata kirikut oleks raske kirikuks pidada. Diakoonia tuumväärtuseks on Üpruse sõnul inimväärikus, mis ei ole seotud edukusega, vaid tuleneb tõsiasjast, et iga inimene on loodud Jumala näo järgi. Inimesed tänases maailmas vajavad diakoonilist ehk teenivat kirikut.
Õigeusu kiriku traditsiooni ning käsitlust sellest, mida tähendab meeleparandus lepituse alusena, tutvustas teoloog Mattias Palli.
Lepitusest igapäevaelus paari- ja peresuhte näitel tegi ettekande seitsmendat aastat tegutseva EELK Perekeskuse asutaja Pia Ruotsala. Soomlanna tuletas meelde, et Soomes alustati kirikliku perenõustamisega 75 aastat tagasi, mil mehed saabusid toona viie aasta eest alanud Talvesõjast: „Tekkisid samad probleemid, mis nüüd Eestis: sõltuvused, perevägivald, lahutused.“
Liina Raudvassar

Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast! (Lk 18:31)