Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kiriku-usku rahva praost

30.01.2008 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Eelmisel aastal valiti sinodil Võru praostiks Urmas Nagel, kaheksa aastat tagasi Hiiumaalt mandrile kolinud vaimulik, kelle tööpõld Võrumaal üha kasvab.

 

Praost Urmas Nageli sõnul on Võru praostkonnas suhteliselt suured kogudused ja kirikut austavad inimesed. Foto: Sirje Semm

Praost Urmas Nageli sõnul on Võru praostkonnas suhteliselt suured kogudused ja kirikut austavad inimesed. Foto: Sirje Semm

Milline on teie visioon hästi toimivast praostkonnast?
Kõige olulisem on, et kogudused oleksid teenitud. Igasugune visioon kaotab mõtte, kui ei ole piisavalt jõudu selle täitmiseks. Võrumaal on kogudused veel suhteliselt suured. Aga probleeme on siingi küllalt. Võib-olla mitte nii palju vaimulikega, kui sellega, et maakogudustes praktiliselt puuduvad peale nende professionaalsed töötegijad. Mõtlen siin eeskätt muusikatöö- ja lastetöötegijaid.
Minu suur unistus oleks just nende inimeste leidmine praostkonda. Oluline on, et õpetajad oleksid pühendunud. Kõigepealt peab kirik tervikuna endalt küsima, missugune ta olla tahab. Algust on justkui tehtud, kuid selgust ei ole minu arvates oluliselt rohkem kui enne suuri vaidlusi ja diskussioone.

Kui palju erines pool aastat tagasi arusaam praosti kohustustest tänasega võrreldes?
Oluliselt ei erinenud, kuna ma olin juba mitu aastat abipraostina tegutsenud ja kujutasin olukorda üsna hästi ette.

Kes on teie lähemad abilised?
Minu lähemateks abilisteks on meie vaimulikud, kes õnneks julgevad oma ideedega välja tulla ja on alati valmis ka aitama, kui vaja.

Mille poolest eristub Võru praostkond teistest praostkondadest?
Võru praostkonnas on suhteliselt suured kogudused ja ikka veel toimiv traditsioon olla kirikuga seotud. Mitmel kogudusel on elus kirikuvanemate institutsioon, mida samuti teistes praostkondades alati ei kohta. Ma ei tea, kui head kristlased me oleme, aga kirikut siinkandis austatakse. Oleme vist sellised kiriku-usku inimesed.

Missugused on vaimulike omavahelised suhted praostkonnas? Kui sageli kokku saadakse?
Suhted on meil head. Pole märgata erilisi intriige, oleme sõbralikud üksteisega. Kokku saame mitmesugustel üritustel 5–6 korda aastas. Arvan, et sellest piisab. Ei ole mõtet inimesi liiga tihti töö juurest eemale kiskuda. Vaimulik on minu meelest alati siin ilmas mingis mõttes üksi ja mina ei pea seda probleemiks, pigem võimaluseks. Võimaluseks süveneda, et mõelda rohkem sellest, mis on ülal. Kõige olulisem on ikkagi see, et ta oma koguduse juures pidevalt nähtav-kuuldav oleks.
Olen praostkonna töötegijatele juba aastaid viinud läbi kahel korral aastas rekollektsioone.

Rekollektsioone? Mis see on?
Rekollektsiooni võib nimetada vaimulikuks taaskogumiseks, kus on meditatsiooniks ette antud kindel teema. Meditatsioonid vahelduvad vaikusehetkedega ja mõningate vaimulike harjutustega.
See on mõeldud eeskätt ilmiktöötegijatele, kuid mitmed vaimulikud on sellest samuti osa võtnud. Kavatsen selles suunas edasi minna. Unistuseks on Räpinasse kunagi rekollektsioonikeskus luua. Koguduse arengukavva oleme igatahes selle sisse kirjutanud.

Kas praostkonnas on piisavalt õpetajaid?
Rõuge kogudus vajab kindlasti oma õpetajat kohapeale. See on ka praegu kõige tähtsam probleem. Siis oleks vaimulike hulk optimaalne. Kõne alla võiks tulla 1–2 vikaari, kes vahel saaksid abistada või puhkust anda.

Kas ja kuidas teevad teie praostkonna kogudused koostööd teiste konfessioonide kogudustega?
Sõbralikud sidemed on õigeusu kirikuga. On tekkinud häid kontakte ka katoliiklastega. Võrus on toimunud igal aastal oikumeeniline palvenädal, mille eestvedajaks on õpetaja Andres Mäevere. Ise püüan suhtuda nii, nagu seda minu meelest tabavalt sõnastas minu ametivend ja sõber Jaanus Jalakas: «Igaüks olgu oma perekonnas ja pidagu teistest lugu.»

Millist töövaldkonda oma praostkonnas kõige olulisemaks peate? Miks? Mis on selle õnnestumise tagamaad?
Kõige olulisemaks pean hetkel muusikatöö edasiviimist ja liturgilise elu elavdamist. Ütlesin juba eelnevalt, et maakogudustes on tõsiseid probleeme just selles vallas. Tuleb leida kohapeal võimalusi seniste töötegijate innustamiseks, et nad tahaksid oma töös areneda, kasutades ära kõik need koolitusvõimalused, mis praegu on olemas.
Vaimulikud peavad mõistma, et muusikatöö ja liturgia ei ole vormilised, vaid sisulised küsimused. Kogudused peavad leidma võimalusi kirikumuusikute töö väärtustamiseks. Selge on see, et raha on vähe, kuid minu meelest on vahel puudunud ka selge arusaam selle töö tähendusest ja vajalikkusest.

Kevadisel sinodil oli juttu Rasina kiriku taastamisest, sellise ettepaneku tegi Mooste vallavanem. Kas see on endiselt pelgalt ettepaneku tasandil või on ennistamine konkreetset kuju võtma hakanud?
Rasina kiriku taastamine võib tulla kõne alla mõne aasta pärast. Tean, et Mooste vallal on soov kõik vähegi valla jaoks olulised objektid taastada ja neile sobilik sisu leida.

Millised on Võru praostkonna valupunktid? Kas ja kuidas saab praost neid lahendada?
Praegu on peamiseks probleemiks Rõuge koguduse teenimine, sest see tähendab tegelikkuses kolme erinevat kohta. Rõuge on kiiresti arenev turismipiirkond. Usun, et kirikul on seal avarad võimalused ja suured väljakutsed. Leiduks ainult keegi, kes julgeb vastutust võtta. Oleme otsustanud, et ootame ära, kuni leiame täisõigustega õpetaja. See ei ole koht tudengitele käe harjutamiseks. Seni teenin Rõuget mina. Loomulikult jätkan otsinguid uue vaimuliku leidmiseks.
Teine probleem on seotud Petseri kogudusega. Kogudus koosneb väga eakatest inimestest, eestlasi peale tulemas ei ole. Püüame koos õpetaja Mäevere, misjonikeskuse ja kirikuvalitsusega leida vastust küsimustele, kas peaks tegema seal ka venekeelset tööd. Kas Petseri kogudus peaks üldse kuuluma meie kiriku alla ja Võru praostkonna koosseisu? Kuidas edasi?

Milline on praostkonna vaimulike ja koguduseliikmete valdav seisukoht liturgilise reformi kavandatavate uuenduste kohta?
Liturgilise reformi suhtes jagunevad vaimulike seisukohad enam-vähem pooleks. On neid, kes aktiivselt huvituvad uuest materjalist ja seda kasutavad, ja neid, kes ei pea seda vajalikuks. Ise olen liturgiliste küsimuste vastu huvi tundnud viimased tosin aastat ja olen üldise suundumusega rahul. Mõistan neid, kes mõtlevad teisiti. Muutun nukraks siis, kui keegi lihtsalt ei viitsi asjadesse süveneda, kartes, et tööd juurde tuleb.

Kui raske on praostkonda juhtida n-ö ääremaalt – Räpinast? Kas praosti kogudus peab olema tingimata praostkonna keskuses?
Asukoht ei oma mingit tähtsust. Eriti nüüd, kus praostkond ei ole enam iseseisev juriidiline isik. Toetan üldse praostide kiiremat rotatsiooni. Arvan, et üle kahe korra ei pea ühte ja sedasama isikut praostiks valima. See ei ole ju piiskopi ametikoht, mis traditsiooni järgi on eluaegne.
Elektronposti ja mobiiltelefonide ajastul ei oma asukoht küll mingit tähtsust. Mulle endale ei ole ka autoga sõitmine probleemiks. Kui vaja, olen alati nõus üht või teist kogudust külastama.

Kuidas on reageerinud pere teie suurenenud töökohustustele ja uuele ametile?
Minu abikaasa on olnud koos minuga viimased 18 aastat kirikut teenimas. Ta mõistab, et paljud asjad ei sõltu üksnes sellest, mida me ise soovime, vaid sellest, mida teha tuleb. Tundub, et meie elurütmiga on ka lapsed ammuilma leppinud. Ilmselt oleme õppinud Jumalat usaldama nendes asjades.
Küsis Lea Jürgenstein

 

Urmas Nagel 
Olen elanud ära esimesed 47 aastat igavesest elust. Sündinud Tartus. Õppinud Tammsaare-nimelises 1. keskkoolis (praegu Hugo Treffneri Gümnaasium) 11 aastat. Tartu Ülikoolis õppinud ajalugu 1978–1982 ja UIs õppinud 1991–2000. Diakoniks ordineeriti 1992. aastal. 
Õpetaja alates 1993. aastast.
Koguduste teenimine
Kümme aastat olen teeninud Emmaste ja Käina kogudust Hiiumaal. Alates 2000. aasta märtsist Räpina koguduse õpetaja. Eelmise aasta novembrist ka Rõuge koguduse hooldajaõpetaja.
Perekond
Abikaasa Kristiina Nagel on Räpina koguduse organist ja muusikajuht.
Lapsed Karl (23), Artur (15), Elsa (13), Katariina (4).
Huvialad
Eriliselt tähtsad on muusika ja luule. Vabal ajal võtan ikka kätte kitarri. Ilmselt olen teinud elu jooksul mõnisada laulu. Tõsisemat huvi olen tundnud ka ajaloo vastu. Loen siiski peamiselt teoloogilist kirjandust. 

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)