Kiriku usaldusväärsus

Sageli väidetakse, et kiriku tähtsuse vähenemist Eesti ühiskonnas saab seletada omaaegse ateistliku propaganda tõhususega. Ent mujal Ida-Euroopas suutsid usuorganisatsioonid survele palju edukamalt vastu seista. Eestis muutis luteri kiriku nõrgaks küllap see, et ajaloolistel põhjustel polnud ta paljude eestlaste silmis usaldusväärne.
Pole põhjust ka imeks ega pahaks panna, kui kiriku suurenev ühiskondlik aktiivsus mõnes inimeses praegugi võõristust tekitab. Kui kirikut ei usaldata, on ju mõistetav, et tema mõjuvõimu kasvus midagi head ei nähta.
Kuidas õnnestuks kirikul umbusklike kaasmaalaste usaldust võita? Näib, et oma ajaloolistele teenetele ja luterlusele kui esivanemate usule viitamine ei avalda enam kuigi paljudele eestlastele muljet. Nüüd loeb pigem see, kuivõrd suudab kirik oma igapäevase tegevusega inimeste poolehoidu saavutada. Ennekõike on muidugi oluline mulje, mis jääb vaimulikest ja teistest kiriku esindajatest isiklikul kokkupuutumisel või (sotsiaal)meedia vahendusel. Teisalt kindlasti seegi, kuivõrd suudab kirik panustada ühiskonnaelu edendamisse. Inimeste ootused võivad seejuures olla üpris erinevad.
Näiteks hinnatakse usuorganisatsioone tänapäeva Euroopas isegi mitteusklike poolt suuresti seetõttu, et nad on eestkõnelejateks eetika, moraali ja sotsiaalse õigluse küsimustes. Eesti puhul tundub, et kirik näeb oma ühiskondlikku funktsiooni aga eeskätt rahvusidentiteedi ja niinimetatud pereväärtuste kaitsjana. Kirikuga sarnaseid arusaamu nendes küsimustes jagab siiski ainult osa ühiskonnast. Kui tahetakse kõnetada ka teisi, tuleks ilmselt leida muidki teemasid, mida avalikus debatis esile tõsta.
Muide, sotsioloogilised uuringud näitavad, et usalduse poolest religioossete institutsioonide vastu ei ole Eesti Euroopas tänapäeval sugugi viimaste seas. Näiteks Belgias, Hollandis ja Hispaanias paistab olukord märksa kurvem olevat. Huvitav on siiski märkida, et iseseisvuse taastamise järgsetel aastakümnetel langes Eestis usaldus kirikute vastu millegipärast märkimisväärselt. Tasub mõelda, mis võis olla selle põhjuseks.
Usklikud koguduseliikmed võivad muidugi ka küsida, kas kirik peaks üldse oma maine pärast muretsema ning piiratud ressursse ühiskondlikuks tegevuseks kasutama. Ehk tuleks panustada pigem teoloogilise hariduse edendamisele ja evangeeliumi kuulutamisele? Siiski on ilmne, et kui kirik oma ühiskondliku tegevusega rahva usalduse suudab võita, on rohkem ka neid, kes tema kuulutusele tähelepanu pööravad.

 

 

 

 

Rain Soosaar,
reporter