Kiriku tulevikust

Mõni asi on inimesel aina südamel. Üks nendest on huvi tuleviku vastu. Tahame teada, mida homne päev meile toob. Loodame, et elu läheb aina paremaks ja kui me ise ei saa hea elu vilju täiel määral maitsta, siis loodame, et seda saavad meie lapsed.

Samas teame sedagi, et 21. sajand ei toonud rahu ega õnne aega. Pingekoldeid on maailm täis ja verd valatakse iga päev. See muidugi tekitab muret nii lihtinimestele kui ka suurriikide valitsejatele. Sealjuures elame maailmas, mis on ettearvamatu ja kus suurriikidel ei ole nende probleemide lahendamiseks üksmeelt.

Murest vabad ei ole ka kristlike kirikute juhid. Üks põhimure on liikmeskonna vähenemine. Tõsi, see ei sünni kõikjal, aga kui see sünnib jõukates maades, siis on see nende maade kirikujuhtide mureallikas. Seega on pettunud ja võõrdunud inimeste tagasivõitmine nii kiriku kui ka poliitikategelaste suur ja tõsine ülesanne. Kiriku jaoks on see ülesanne seda raskem, et kirikuga liitumine toimub täieliku vabatahtlikkuse alusel. Poliitikute käes on hoovad, mille abil nad saavad inimesi mõjutada! Mõtelgem kas või valimislubadustele!

Erakonnad uurivad valijate ootusi ning vastavalt sellele kujundavad oma loosungeid. Valimispropaganda nõuab raha ja meil on sellest teatav ettekujutus olemas. Kui kirikul oleks 1% sellest rahast, mis valimispropagandaks kulutatakse, siis oleks kirikut rahvale palju lihtsam tutvustada. Paraku sääraseid summasid ega piisavalt inimesi kirikul ei ole ja see peegeldub ka kiriku liikmeskonna statistilistes näitajates. Kasutades peapiiskop Jaan Kiivit jun sõnu: «Me kiriku liikmeskond on püsinud stabiilselt madalana.» Jah, ta on ennem vähenenud, kui kasvanud!

Võime end ju lohutada sellega, et samas on ka Eesti rahvaarv tublisti vähenenud ja väheneb veelgi. See on küll nõrk troost, aga positiivne on kogu asja juures see, et pärast Euroopa Liitu astumist on meie poliitikud hakanud rohkem rääkima euroopalikest püsiväärtustest ja nende puhul on määravaks kristlus. See laseb aga kirikut kui püsiväärtuste kandjat näha ka positiivses valguses, mis omakorda paneb kiriku ametikandjatele veel suurema vastutuse.

Kõne all on kiriku poolt edasiantava sõnumi usaldusväärsus. Rikkuse austamise varjukülgedest muserdatud inimest ei tohi petta. Ta peab leidma kirikust usaldusväärse partneri, aga kelle usaldusväärsusele võivad üksikute töötegijate eksimused palju kahju teha. Ei maksa end õigustada ka sellega, et Jeesuse ajalgi jäi mõni abivajaja aitamata, kuna jüngritel polnud piisavalt usku (Mt 17:14–20).

Võime muidugi kirikuelu parandamisele mõeldes öelda: «Meil pole piisavalt kuldsuid, ennastsalgavalt oma tööle pühendunuid inimesi, sügavat usku ja armastust!» Küll me siis teeme! Aga individualismist küünilisemaks ja mammonakummardamisest ning oma olemuselt küünilisemaks ja julmemaks muutunud maailmas on iga kristlane tähtis. Ka nende inimestega, kes meie kirikus praegu töötavad, võib Issand palju ära teha, palugem ja usaldagem Issandat, siis ei jää õnnistus tulemata – kirikul on tulevik!

Kuno Pajula,
peapiiskop emeeritus

, peapiiskop emeeritus