Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kiriku tähtsaim ressurss

11.05.2005 | | Rubriik: Juhtkiri

Viimasel sügisel küsitleti vaimulikke ja diakooniatöötajaid, kuidas nende koguduses diakooniat tehakse ja mida nad diakooniast arvavad. Vastas kolmandik kogudustest: suuri ja väikeseid, maa- ja linnakogudusi, kogudusi, kus diakoonia on loomulik osa koguduse tegevusest, ja ka selliseid kogudusi, kus diakoonia kohta polnud midagi öelda. Nende vastuste põhjal sündinud pilti diakoonia hetkeolukorrast täiendavad 2004. aasta aastaaruanded ja külaskäigud kogudustesse.

Millest see pilt kõneleb? Diakoonia elab kogudustes erinevat elu. Kodukülastused, hingehoid, eakate teetunnid ja kasutatud riiete jagamine toimivad sageli ka seal, kus puuduvad eeldused teistsuguseks tööks. Suhtumine diakooniasse ei tundu aga sõltuvat koguduse suurusest ega kasutada olevatest ressurssidest. Kuigi raha puudumist peetakse probleemiks peaaegu igas koguduses, ei nähta selles siiski kõige suuremat takistust tööle. Tehakse seda, milleks jõudu, ressurssi ja oskust jagub. Kus on tahtmist, seal leitakse ka võimalusi.

Raha puudumisest suurem probleem tundub olevat vabatahtlike nappus. Ühes vastuses tõdeti, et kui mis tahes muu ülesande jaoks on võimalik leida vabatahtlikke, siis diakooniatöö jaoks mitte. Paljud vaimulikud ja vabatahtlikud tunnevad end selles töös üksi.

Diakooniatöötajad rõhutasid kontaktide vajadust kolleegidega, et vahetada kogemusi ja vestelda ühistest asjadest. Korduvalt nimetati vaimulike ja diakooniatöötajate seas vajadust koolituse järele, ja seda nii põhi- kui ka täienduskoolituse vallas. Paljud vastajad soovisid uusi ideid ja informatsiooni, millist diakooniatööd teistes kogudustes tehakse. Kirikult tervikuna oodati senisest selgemat rolli diakoonia toetamisel ja koordineerimisel.

Praegu valmistatakse ette EELK diakoonia arengukava, mis plaanikohaselt peaks valmima selle aasta lõpuks. Arengukava üks keskseid küsimusi on, kuidas toetada tulevikus kogudustes tehtavat diakooniatööd. Eelnimetatud küsitlus, koguduste aastaaruanded ja külaskäigud kogudustesse annavad väärtuslikku ainest arengukava koostajatele.

Kiriku tähtsaim ressurss on inimesed. See tõde kehtib ka diakooniatöö puhul. Sellepärast on ka diakoonia tulevikku plaanides inimene kesksel kohal: kust leitakse uued diakooniatöötegijad, kuidas antakse neile ettevalmistus ja kuidas saab neid nende töös toetada? Inimliku viletsuse, häda ja üksindusega silmitsi seista on raske. Ka see, kelle ülesandeks on teisi toetada, vajab tuge. See puudutab nii vaimulikke kui ka ilmikuid.

Tähtsamad võimalused, kuidas diakooniatöötajat toetada, said juba eelpool nimetatud: teavet ja oskusi andvad koolitused; omavahelised kohtumised jagamaks kogemusi, tugevdamaks ühtekuuluvustunnet ja saamaks oma tööks uusi ideid. Neile, juba 90ndatel aastatel «diakoonia kevade» ajal heakskiidetud mõtetele tuleb nüüd leida uus vorm.

Küsimus vabatahtlikest ei puuduta ainult diakooniatööd, vaid haarab kõiki koguduse tegevusvaldkondi. Seepärast oleks kiriku eri töövaldkondadel mõttekas vabatahtliku töö edendamist koos arutada. Kindlasti leidub palju ühised küsimusi, samuti ühiseid võimalusi.

Aarno Lahtinen,
konsistooriumi diakoonia projektijuht

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)