Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kiriku rollist sõjaajal

/ Autor: / Rubriik: Juhtkiri / Number:  /

Käesoleval nädalavahetusel tähistatakse Eestis juba üheteistkümnendat korda veteranipäeva. See on päev, mil pöörame tähelepanu nendele Eesti meestele ja naistele, kes on kodust kaugel panustanud Eesti julgeolekusse rahvusvahelistel sõjalistel välisoperatsioonidel. Kokku on rahvusvahelistel sõjalistel missioonidel osalenud üle 3500 Eesti sõduri, kellest oma elu on kaotanud 13 ja vigastada on saanud üle 130 sõduri. Kui Eesti panus NATO kollektiivkaitsesse on vahel jäänud ühiskonna enamuse jaoks kaugeks, siis Venemaa agressioon Ukrainas on toonud sõja ja selle traagika meile oluliselt lähemale ning näidanud, et rahu ja vabadus ka siin Läänemere kallastel ei ole jätkuvalt iseenesestmõistetavad.  

Sõda on sama vana nähtus kui inimkond ja nii võib ajalugu õigustatult nimetada ka sõdade ajalooks. Tsiviliseeritud ühiskondades ei ole sõda tavaliselt olnud ideaal, mille poole püüeldakse, kuid siiski on iga riik pidanud mõtlema sellele, kuidas ennast võimaliku rünnaku korral kaitsta. Maailmas, kus elame, peame paraku arvestama Rooma kindrali Vegetiuse tõdemusega Si vis pacem, para bellum (tõlkes „kui soovid rahu, valmistu sõjaks“), sest isegi siis, kui meil ei ole sõjakaid plaane, on need kellelgi teisel. Eestis teame seda vägagi hästi. 

Vahel võib tavakodanikul tekkida tunne, et riigi kaitsmine on pelgalt kaitseväe ülesanne. Kuid paraku peab sellele mõtlema kogu ühiskond. Näiteks on viimasel ajal Eestis hakatud mõtlema tsiviilkaitse peale. Suurematesse linnadesse on hakatud paigaldama õhuhäire sireene ja kaardistatud on võimalikud varjumiskohad õhurünnakute puhuks. Kuid milline võiks olla kirikute ja koguduste roll ja panus Eesti riigi kaitsmisel sõjaajal? 

Suures plaanis on kristliku kiriku roll olnud ikka sama, olgu selleks siis rahu- või sõjaaeg, vahendada inimesele usku ja lootust, mis kinnitub Jumalale. Eestpalve ja inimeste vaimulik teenimine, kannatajate, haavatute ja leinajate toetamine on sõjaajal eriti olulised, seda näitab ka Ukraina kogemus. Sõda on alati traagiline, kuid keset kannatust ja vägivalda saab kirik pakkuda pidet, mis ulatub üle aja ning annab inimestele kannatuses ja leinas jõudu. Vaatamata sellele, et meie ühiskonda peetakse väga sekulaarseks, ei peaks kirik oma vaimuliku teenimise rolli alahindama, sest sõja korral võimenduvad paljud eksistentsiaalsed ja igavikulised teemad, millele hakatakse vastuseid otsima. Seda nii rindel kui ka ühiskonnas. 

Kuid kindlasti saab kirikute ja koguduste pakutav abi olla ka väga praktiline, toetades inimeste hakkamasaamist ja ühiskonna toimepidevust. Selline abi võib olla väga mitmekülgne. Näiteks saavad kirikud avada oma uksed, et pakkuda peavarju või jagada abivajajatele toidu- ja riideabi. Samuti on kirikute ja koguduste hooned olulised kogunemiskohad, kuhu inimesed saavad tulla, et leida abi ja samuti üksteist toetada. Sõda paratamatult mõjutab inimeste vaimset tervist, tõstab ärevust ja hirmu. Nii vajavad paljud inimesed sellistel aegadel vaimset tuge. Koguduste juures tegutsevad hingehoidjad, psühholoogid ja teised vaimse tervise spetsialistid saavad oma piirkonnas luua tugivõrgustiku, et pakkuda vajalikku toetust. 

Eesti on kaetud kirikute ja koguduste võrgustikuga. Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) liikmeskirikutes on ligi 400 aktiivset kogudust, st olemas on taristu kiriku- ja kogudusehoonete näol, toimib oikumeeniline koostöö, valdavalt kirikumaastikul üksteist teatakse ja tuntakse. Seda kõike pole üldsegi vähe. Nii on head eeldused suurepäraseks kirikutevaheliseks koostööks kriisi- või sõjaajal täiesti olemas. 

Kuid kirikud ja kogudused on enam kui hooned ja institutsioonid. Need on ennekõike inimeste kogukonnad, kus on täiesti tavalised inimesed. Kogudustes on üksteise toetamine tavapärane praktika, seda läbi ühise Jumala teenimise ja koguduslike tegevuste kaudu. Kuid sõjaajal on oluline, et kirikud ja kogudused suudavad tuge pakkuda kõigile inimestele, ka nendele, kes igapäevaelus usku oluliseks ei pea. 

See ongi teenimine nende andidega, mille Jumal on meile andnud, ja selle jõuga, mille Jumal meile annab (1Pt 4:10–11), olgu siis rahu- või sõjaaeg. 

 

 

 

 

Ago Lilleorg

kapten, kaitseväe peakaplan