Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kiriku roll ühiskonnas

04.06.2014 | | Rubriik: Arvamus

Kirikul võib ühiskonnas olla väga mitmeid rolle – on see siis moraali (k)andja, vertikaalse suuna andja ja omaja(?), horisontaalse (kogudusliku) osaduse looja ja hoidja, nõrgemate ja väetimate eest hoolitseja ja/või traditsioonide säilitaja.
Kindlasti ei ole nimekiri ammendav – kuna ühiskond ei ole nii abstraktne mõiste nagu bürokraatia (mille kohta sai hiljuti leitud, et see on kui paberil Tamagochi, keda kogu aeg toitma peab), vaid ühiskond ongi ju nendesamade inimeste kogum, kes kirikule endi keskel ülesandeid annavad.
Kuid kes või mis on see kirik, kes neid ülesandeid kandma peab? Eestis, kus on konfessioonide ja kirikute paljusus, ei ole vastus kindlasti nii ühepalgeline kui näiteks hiljuti külastatud Rumeenias, kus kohaliku ortodoksi kiriku sõna ja positsiooni on ühegi Eesti organisatsiooniga raske võrrelda. Kui üldse, siis ehk meedia kui sellisega.
Vahel jääb mulje, et eestlase jaoks on ajakirjandus suurima tõe kandja, mida kriitiliselt ei ole vaja hinnata. Kuid loomulikult on tegu minu isikliku ja küllap üpriski vägivaldse hinnanguga (millesse palun kriitiliselt suhtuda).
Kirikute paljusus annab meile puhtteoreetiliselt võimaluse, et me jagame erinevad ülesanded eri kirikute vahel ära, näiteks anname katoliku kirikule ülesande säilitada inimese Jumala-näolisust, ortodoksidele käsu hoida alal traditsioone, baptistidele ülesandeks hoolitseda vaeste ja väetite eest ja luteri kirikule moraali (k)andmise. Siis on ju hea ise käega lüüa ja öelda, et see ei ole meie rida.
Kuid siis peaks tõenäoliselt ka paluma, et inimene jagaks end kõikide nende kirikute vahel ära ning käiks iga pühapäev erineva konfessiooni juures. Ning ma tahaks näha, kaua me seda moraali kanname, kui jätame kõrvale inimese Jumala-näolisuse, traditsioonid ning hoolitsemise nõrgemate eest.
Samuti jätab selline mudel passiivseks inimesed, kes koguduse moodustavad. Kirik on otsekui midagi suurt ja võimast, mis sulle ülevalt alla moraali ja hoolitsemist nagu kulbiga pähe paneb. Sinu ülesanne on vastu võtta, vait olla ja edasi teenida.
Analoogi leiame kooliharidusest. 21. sajandil oleme lõpuks aru saanud, et endine mudel ei tööta. Laps ei ole vaid passiivne vastuvõtja, vaid peaks olema õppimises aktiivne osapool ja see ei tähenda pelgalt aktiivset kuulamist või aktiivselt ülesannete vihikusse kirjutamist, vaid ka algatust ning ise oma tegevuse eesmärgistamist.
Analoog koguduseliikmega on ilmne. Ja kuna ühiskond koosneb samadest inimestest, kellest ka kogudus(ed) (eri riikides protsentuaalselt küll erinevalt), siis olemegi leidnud ühisosa.
Pühakiri ütleb, et kirik on kui ihu, millel on palju liikmeid oma erinevate funktsioonidega. Ja liikmeteks saavad olla nii füüsilised isikud kui organisatsioonilised struktuurid. Sellisel viisil suudab kirik kanda kõiki talle pandud rolle ning säilitada sealjuures oma keskme, milleks on Kristus.

K2pp,Triin_vastuvõtul,28.jaan2012_f.AitelK2pp

 

 

 

 

Triin Käpp,
vaimulik

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)